S*tasolberdamine Noarootsis

(Kunagi tekitan ka kuupäevad millal ma kuskil olen käinud. Kui viitsin. Kui tahan.)

Maikuus tekkis soodne võimalus veeta päevake Noarootsis. Plaan oli ka meres snorkeldamas käia, lootused-ootused olid igatahes suured.

Kohapeal selgus et tänu ilusale ilmale, päikesepaistele ja merelt puhuvale tuulele oli vees meeletult mingeid pruune vetikaid arenema hakanud. Vee peal lebasid, nii kaugele kui silm ulatus nägema, pruunide kasvude hunnikud. Julge hundi rind on rasvane, seepärast kalipso selga ja uljalt vette. Esimesed 100 meetrit... kõik on vastikult libe, haiseb ja jääb jalge taha kinni. 200 meetrit- tekib mõte et vesi võiks juba sügavamaks minna. 300 meetrit - rajan kõhuga teed, põhjast pinnani on vetikasupp. 400 meetrit - ja õnneks on vesi juba nii sügav ja põhi nii liivane et vetikaid enam pea-aegu pole. 500 meetri peal polnud enam midagi. Samuti oli põhi sihuke igav ja "ainult" liivane, ainsa asjana tasub mainimist fakt, et paralleelselt kaldaga olid lahedad liivast vallid iga 20-30 meetri tagant. Vallide vahel oli sügav, tipus madal, nii, et lestaotstega sai põhja toetada ja pea veest välja pista.

Tagasi kaldapoole ujudes tekkis mõte, et lihtsam on Haapsallu ujuda kui läbi selle vetikamassi üritada. Teinekord võib-olla teengi ära.