OWD vol. viimane basseinitund ja avaveetunnid

3/4/5 juuli

Viimane basseinitund oli suht huvitav juba. Sai igasugu trikke tehtud - mask vee all peast, kükitad, mask näpu otsas veic aega ja imestad miks ilma maskita midagi ei näe ja paned siis pähe tagasi, kõik muidugi 4 meetri sügavuses vees. Õppisime ka ujuma - see tähendab, vee all võimalikult neutraalset ujuvust säilitama. Sest mööda põhja käivad ainult need tuukrid, kes kannavad tinasaapaid ja veepinnal ujumiseks ei pea akvalangi selga toppima :) Maksimaalselt head ujuvust pole ma siiani saavutanud, pean silmas siinkohal sellist ujuvuse säilitamise oskust mis mõnel instruktoril - suvalises asendis hõljuda kohapeal või liikuda ülitäpselt suvalises suunas.
Igasugu muid trikke tegime ka vee all ja peal, nagu näiteks vesti seljast võtmist ja tagasi selga ajamist. Siinkohal vabandan kõigi Kalevi veekeskuse külastajate ees, mind sunniti ( :D ) ujumisraja stardipukilt täisvarustusega jalad ees vette lartsatama. Veesammas tõusis ilmselt laeni ja ujujad said veel märjemaks. Usun et meid liigitati kuhugi keskmiste troppide kategooriasse, aga kust nad teada võisid et niiviisi hüpatakse paadist vette. Keset merd vägagi tervitatav viis vette saamiseks.

OWD kursuse avaveetunnid tehti meile Rummus. Esimesel päeval tegime kõigepealt köietrikke - laskumine, tõus. Ma enam täpset olukorda ei mäleta, aga mööda köit laskumisel läks kuidagi ilgeks sebimiseks (parajalt palju rahvast oli ringi ujumas) ja mina jõudsin enne paarimeest esimesena põhja. Äge, aga kuna sukeldumisel pole eesmärgiks köiel laskumise isiklikke rekordeid püstitada, siis läks kõik valesti. Sest laskuda tuleb koos paarilisega. Kümne meetri sügavusse hingamisaparaadiga sattusin too päev esimest korda, noh, mõte oli midagi sinna kanti et "OMG, see siis ongi päris-päris sukeldumine vääää?". Põhi oli väga äge, ümberringi suured paelahmakad. Sihukesed autosuurused. Üksik ahven ujus ka ringi, sihuke hai suurune.

Ajapikku hakkasid teised ka alla jõudma ja põhjas läks suht sebimiseks. Manööverdada oli... huvitav. Tagurpidikäiku vee all ma ei oska ja seda pole ka keegi õpetanud. Eksisteeris oht et keegi ronib selga või saad lestaga molli, maskiga on vaateväli ikkagi piiratud. Selleks õpetataksegi ju igasugu asju - alates elementaarsest hingamisotsa vee all suhu panemisest ja maski vee tühjendamisest. Igasugusel liikumisel on kolmas dimensioon ja kui korraga on vee all paras parv sukeldujaid, ei ole alati väga kasu kui korraks tuvastad teiste asukoha ja liikumissuuna - see muutub kohe kui oled pilgu ära pööranud. Ja liiklusfoore vee all pole, nii et - palju õnne kui keegi sulle otsa põrkab :) (tegelikult kogenenud sukeldujad enam ei pidada põrkama).

Vee all sai igasugu basseinitundide harjutusi korratud. Maski peast võtmine ja tagasi asetamine on külmas vees tekitab hoopis teistsuguse tunde kui basseinis :) Vee peale tulime sellise harjutusega, kus tuleb regulaator suust võtta ja siis alustada vaikselt välja hingates tõusu veepinnani. Huvitav ja uudne tunne, sest all sisse hingatud õhk paisub ja pinnale jõudes on kopsud ikka õhku täis.

Vesti seljast võtmist ja tagasipanekut sai sooritatud vee all ja -peal. Teisel päeval ujusime kõigepealt vee peal Kopani. Seda tähistas vee alla mineva nööriga kanister, sealt siis vee alla. Nojah, oligi kopp. Rüüstatud, sest keskised tegelinskid olid otsustanud et parim mis uppunud kopaga teha saab, on ta välja sikutada ja vanarauaks müüa. Ei jäänud muljet et see oleks olnud midagi "väga ägedat" nagu kõik räägivad, pigem suur hunnik roostetavat rauda. Ilmselt olen ma piisavalt autosid lammutanud et mitte tunda mõnu lagunenud vrakkidele sukeldumisest. Nende juures on alati midagi kurba või masendavat.

Kaldale ujusime vee all, instruktori järel. Mul endal ei olnud tookord veel kompassi, seega mingi hetk kadus täpsem suunataju. Mõtlesin et põrutame kõige lähema kaldaääre poole, kuid tegelikult "talutati" meid täpselt sinna, kust olime vette läinud.

Ja oligi kursus läbi. Mingi hetk laekus ka tükk plastikut, millega on nüüd terve planeet avaram terve 18 meetri võrra allapoole veepinda.