Vesi on veel vedel ja ööd plusskraadides.

Ometigi on põhjamaine duumsügis võtnud päris suurel hulgal energiat, tänu mitme kohustuse kaelavõtmisele ei kipu ühtegi dzauli üle jääma. Täisnäomaski kursused tegin paar nädalat tagasi ära. Koolitajaks Tanel Urm, soovitan. Sellega on vees soojem ja kuivem; mõnest aspektist ohutum ja mõnest jällegi ohtlikum.

Ise olen rahul, sest mõnel alal on edasiminek käega katsutav (mõnel jälle üldse mitte). Loodetavasti ühiskonna allakäik ei vea ennast ja sõpru-tuttavaid kaasa - ei pea siin silmas sukeldumist. Esimene kord kui kirjutan mittesukeldumise teemal.

Aga kaamos lihtsalt eksisteerib ja rõhub turja, olenemata sellest kuidas keegi seda kanda jaksab.

Mu uus suhe

Ma pean lugejatele üles tunnistama, et suve jooksul tekkinud tunne on nüüdseks leidnud kinnitust. Jah, ei saa enam vaikida, sest süda on lausa puhkenud õitsele - mul on uus suhe. Või vähemalt armuke. See sai kinnitust viimane kord, kui me taas üheks saime...

Tee tema juurde oli viimane kord sopane ja konarlik, kuid päralejõudmine see-eest tegi nii palju rõõmu! Hüppasin jooksujalu autost välja ja natukese aja pärast juba lebasime teineteise embuses, tegin jalgadega tõukavaid liigutusi ja nautisin ta sügavat ilu!

Ah minge te ka... Pidasin silmas et käisin taas kord Rummus. Antud lõik on ajendatud mõnestki kirjatükist, kust lugesin kuidas keegi oli käinud soojas meres ja kõik oli nii imeline ja äge ja roosa ja helesinine ja ... niipea kui koopasse/vrakki/öösukeldumisele pidi ronima oli väkk, külm, väkk, väkk, väkk, vastik ja nõme. Kui kellelegi meeldis see stiil, millega esimesed kaks lõiku kirjutasin, siis olen ta nõus saatmagi sinna soojale maale. Vat nii! Sest tõeline värskus pärineb noolega kapis ja see on teadupärast Rummu karjääris uppunud majas, kuhu tuleb kõva pool kilomeetrit tugevat lestatööd teha ja seejärel igasugu urgastest sisse pugeda, et ligi pääseda! HA!

----

Ning nüüd rahulikumal lainel: käisin jällegi Rummus öösukeldumisel ja nautisin täiega olukorda ja seltskonda. Ma olen tegelikult tänulik, et saan vette tihti ja et mul on see võimalus. Selle tunde nimi on rahuolu, ning see tuleb siis, kui oled teinud ära hulga tööd, ning saavutad midagi. Võib-olla mõnede jaoks on saavutuse tunnustuseks vaja mingit ettenäidatavat paberit, skoori edetabelis või pjedestaali tipus telekaamerate ees. Sukeldumisel sellist väljundit ei ole, sest pealtvaatajale näeb see asi välja nii:

Pildi allikas: paljulevinud interneti "meme".


Seepärast kergitangi kulmu, kui keegi kilkab internetiavarustes, et ta on soojas meres sukeldunud ja seal on megahea nähtavus ja ta ei tea, kuidas Eestis üldse on võimalik sukelduda. Sellise lause kirjutaja ilmselt ei suudagi ja mul ei ole neist sooja ega külma - ma ei satu koos sellistega vee alla. Selles tões pole mingeid emotsioone, see lihtsalt on niiviisi.

Kindlasti on inimesi, kellele on sukeldumine puhtalt seltskondlik ettevõtmine. On ka neid kes ei saa sõpradest maha jääda, sest kõike tehakse koos, ja põhjuseid veelgi. Jah, sukeldumine on hobi, mille käigus sotsialiseerutakse ning see on hea "platvorm" - kriteeriumid, mis peavad olema täidetud, et saaks tegeleda hobisukeldumisega kehtivad universaalselt. Raha, vaba aeg, huvi vee all toimuva vastu - kui nimetada mõnda. Samas, nagu igas hobis, on inimesi kes lähevad süviti ning on inimesi, kes "hängivad kaasas". On ka neid, kes tahaks, aga mingil põhjusel ei saa, ning neid, kes saavad aga ei taha.

Mis ma ikkagi öelda tahan? Lihtne - igaüks peaks oma piire tunnetama. Pole "tegijaid" - igaüks sukeldub omades piirides. Vee alla minek on vaatamine enda sisse, üksinda toimetulek olukorra, mõtete ja alateadvusest esilekerkivaga. Õnnestunud sukeldumine algab ideest minna sinna, kus sul on piisavalt teadmisi ja kogemusi hakkamasaamiseks; järgmiseks - sobiv varustus, seejärel sukeldumiskohta jõudmine, täpne plaan ja varuplaan sukeldumiseks, tiimitöö kokkuleppimine, kontroll enne vetteminekut; sukeldumine nii, et plaanist kinni peetakse ning veest väljasaanuna õieti tegutsemine, et jõuaksid tervena koju. Neid tegevusi edukaks sukeldumiseks on veelgi, ei hakka siinkohal kõike välja tooma.

Järeldus?

Kui üks eelpool loetletud eeldustest ei ole täidetud, lõppeb sukelduja päev kehvasti. Olenevalt olukorra tõsidusest kas ebameeldiva tundega või kastis.

Kui keegi kirjutab/mõtleb/ütleb et Eestis pole võimalik üldse normaalselt sukelduda, siis vastan, et mõelge natuke. Ehk selgub mõtlemisega, et oma võimete piirides on sukeldumine siin maal vägagi nauditav :)

Suvi 2012

Ma ei tee siinkohal kokkuvõtet, sest hooaeg tegelikult ju kestab.

Suvi 2012 läks huvitavalt. "Eestirand" oli ainuke vrakk kuhu sukelduma sai, edasi oli ilm merele minekuks pidevalt ebasoodne. Korra sai Leetsel niiviisi vette mindud, et laine oli üle meetri ja nähtavus 4-5 meetri sügavusel eriti sogane (madalamal veel sogane). Planeeritud kohtadest sai käidud Koljunukil, Äntu järvedes, mõnes kohas veel... Kahju ainult, et Pakri poolsaare idakaldale ei jõudnud, korra üritasime, aga siis oli trepp remondis ja edaspidi olid ainult kõrged lained. Järgmine aasta uuele katsele!

Koljunukk oli mu selle aasta üks meeldejäävamaid sukeldumisi. Mitte just vähese ronimise järel pääseb vette, mis on esialgu madal, umbes 15 minutit ujudes jõuab 10 meetri sügavusele, kust algab 45 kraadise langusega liivane nõlv. Aeglaselt läks pimedamaks, kuni 25 meetri juures tuli vastu lauge põhi.

Väga rohkelt sai külastatud Rummu karjääri. Vee läbipaistvus puhkuse ajal oli seal ikka midagi Sinijärvega võrreldava. Pärast OWD-d olen käinud seal ringi kõplamas, aga plaani puudumisel et kust mida otsida võiks, on jäänud need käigud selliseks "ahah, nojah, seekord siis nägime palju siledat põhja" sukeldumiseks. Talvel 2011/12 sai natuke uuritud selle koha kohta ning et sama olid sõbrad teinud, ei jäänudki "avastused" tulemata. Üle karjääri on vedelema jäänud igasugu ehitisi ja masinaid, nähtu järgi võib väita et vesi võis tõusta ööga üle taseme, kust ligi pääses ning seetõttu võib sukeldudes sisse ujuda kuskilt uksest ning jätkata seda, mis tööpingi taga pooleli jäi... Kõrval on kaetud laud, nagu kohe tuleks keegi supitermosega ning võiks einestada... Kusagil teisel seinal on traktori määrimise skeem ning määrdeprits kapis, uksest välja minnes võib minna traktorit määrima.. Ainult koerakuudis valvab nüüd koera asemel ahvenaparv.

See aasta jõudsin ka oma 50-nda sukeldumiseni, mille puhul buddy tegi toreda üllatuse - laenas skuutrid ja niiviisi me tormasime 20 000 ljööd mööda Rummu karjääri... Objekt, kuhu sõitsime, oli vägagi vaatamist väärt... maja vee all, tõeline ehituspärl. Ilma skuutrita või paadita ei viitsiks sinna minna - vähemalt pool tundi sõitu ikkagi - aga kui seal kohal oled, siis on puutumatust ja avastamisrõõmu küllaga. Võiks öelda et see on üks põhjus, miks sukeldumas käin - vee all on kõik nagu ajamulli seisma jäänud.

Natuke õppevideot

Ma ei väida, et kõik peaksid olema jõledalt tehnilised sukeldujad ega midagi sinnapoolegi... Aga hea vaadata kuidas on paigas ujuvus ja kuidas erinevad olukorrad lahendatakse.

Essentials of Technical Diving

How i got scammed in diving

Selgituseks: alljärgnev jutt puudutab ainult ühte konkreetset inimest! Asjaga pole seotud sukeldumise "katuseorganisatsioon" PADI, ükski sukeldumisklubi ega kõrvalseisvad isikud (seda ka juriidilisest vaatepunktist).

Et asi lühidalt ja konkreetselt ära rääkida, siis peab alustama 2010 sügisest, kus astusin sisse ühe sukeldumisklubi uksest ja tahtsin saada PADI AOWD koolitust. Jutud räägitud ja asjad kokku lepitud, ütles instruktor et kandku ma raha (3000 EEK) üle tema kontole. Tol hetkel küll tekkis korraks küsimus, et mismoodi klubi juures tegutsev instruktor oma konto kaudu asju ajab, kuid teisest küljest jällegi on iga PADI instruktor pädev tegutsema omal käel.

AOWD kursusest jõudsime ära teha Navigation'i ja Peak Perfomance Buoyancy... Siin väärib mainimist fakt, et teooriatunnid kujutasid endast viieminutilisi briifinguid, mida me vee all tegema hakkame, materjalidele kursuse kohta mul ligipääsu polnud, kontrolltöid pärast sukeldumisi ei teinud...Paar nädalat peale seda sain teada, et instruktor on ära sõitnud... Taimaale. Võtsin ühendust, suhtlesime, mulle lubati et 2011 suvel kui ta jälle tagasi Eestis, teeme ära... Umbes kuu aega hiljem potsatas mu postkasti kiri PADIlt, kus sees oli... AOWD sertifikaat. PADI koduleheküljelt võib samas lugeda, mis kursused peab sertifikaadi omandamiseks tegema... Selgituseks - sukeldumine sügavamale kui OWD 18 meetrit (kuid kuni 30 meetrini) on selle kursuse üks eesmärke...

2011 suvel igatahes kursust lõpule ei viidud... Käesoleva aasta kevadel võtsin uuesti ühendust ning palusin viisakalt raha tagasi maksta, millele vastati igat sorti hämaga, reaalsete kokkulepeteni asi ei jõudnud. Rääkisin asjast PADIga, sealt vastati, et konkreetse instruktoriga on võetud "spetsiaalsed meetmed" kasutusele, mida mulle ei avaldata. Raha suhtes PADI vastutust endale ei võta, seda fakti tean juba ajast, kui tegin endale selgeks, mida see organisatsioon endast kujutab.

Tänaseks päevaks olen kogu kursuse uuesti teinud, PADI väljastas uue sertifikaadi mulle tasuta. Pooletoobise AOWD serdiga ma sügavamal kui 18 meetrit ei ole käinud, olen piisavalt informeeritud mida tähendab sukeldumine väljapoole oma koolituse piire... Algse AOWD väljastanud instruktori suhtes... "case" jätkub vastavates instantsides. Sellega, et ma oma raha enam ei näe, olen leppinud ja võtan seda kui väikest "kooliraha."

Head lugejad! Teil kindlasti tekkis küsimus, et kes on selline instruktor kes niiviisi sukeldumiskoolitusi teeb ? Ega ma kitsi pole, nimi on Remy Maasikmets, PADI instruktor numbriga OWSI-251399

8. juuni 2012 - Rummu mu Rummu

Sai vist isiklik vee all olemise rekord tehtud - 90 minutit pole veel olnud korraga all... Miskit erakordset peale termokliini ei märganud. 7,5 meetri peal oli vesi nagu pooleks lõigatud horisontaalselt - üleval pool oli soe ja hägune kiht, allpool hea nähtavusega külm kiht.

That's it, folks!

. o O 0 OO

Hooaeg on. Pole aega netis vahtida, gone diving.

Kaks OK märki tähendavad seda et leidsin merepõhjast kastitäie vanu münte - või, et elamus on suurepärane.

Tulge ka sukelduma!

31.05.2012 "Eestirand" ja "MO-4"

Viimati käisin ma vraki peal vist üle aasta tagasi, nüüd sai ots jälle lahti tehtud. Väljasõit oli paadiga Lennusadamast, "Eestirand" on Kopli poolsaare lähedal ning "MO-4" tema kõrval, ranna poole. Vrakkide kohta võib rohkem lugeda, kui neid internetist otsida, ei hakka siia linke tekitama. Praeguseks on "Eestirannast" järgi jäänud kere alumine osa, mis kohati veepinnale ulatub. Põhi on seal ~5 meetri sügavusel.

Vesi oli suhteliselt sogane, enamuse ajast oli 2-3, mõnes kohas 4-5 meetrit nähtavust, samas võis sattuda ka liivapilve sisse. Ülikonna õhust tühjaks saamisega oli jälle probleeme, täis ballooniga oli muidugi lihtsam alla saada. Lõpus, kui balloonis oli järgi 60 bari, oli ülespoolekiskumine madalamal kui 3 meetrit ikkagi väga tuntav. Temperatuur ühtlaselt 11 kraadi, nii pinnal kui ka max. sügavuses - 7 meetri peal.

"Eestirand" oli esmamuljel selline püstloodis sügavusse kukkuv metallist sein. Ujusime merepoolsest pardast lõuna suunas, kuni jõudsime ahtrisse, sealt ujusime natukene aega vraki kohal. Nähtavus oli seal nii niru, et teki aukudest ei suutnud ka taskulambiga sisemuses midagi eristada. Kui oleks vähemalt 10 meetrit nähtavust, saaks laeva sisemuses, kus pole tekke pea kohal ringi vaadata, sest säilinud detaile tundus seal kohati olevat. Huvitavaim koht oleks katla/mootoriruum, kindlasti oleks vaatamist mujalgi.

Käisime ka MO-4 peal, see on umbes paarkümmend meetrit suurest vrakist kalda poole. MO-4 on pardailluminaatoriteni liiva sisse vajunud, illuminaatoreid ees ei ole, järgi on ainult augud parrastes. Enamuses oli ta kaetud merekarpidega, eristusid vaid suuremad detailid - ahtris olevad relsid (süvaveepommide jaoks tõenäoliselt), tekiehitis/roolimajake, suuremad vidinad tekil. Selle vraki kohal ujudes tuli trümmist üks parajalt pirakas emakala ning hakkas aktiivselt buddy't ninaga toksima. Oma tegevust jätkas ta hea pool minutit, ujusin buddy kõrvale, näitasin "hai" ja üritasin kalale tähelepanu juhtida. Pärast rääkisime asjast ning ta oli arvanud, et ma nalja teen. No aga kuidas ma näitan vee all "ründav emakala" - ei ole ju sellist käemärki...

Plaanimajandus

Sellel suvel tahaks ära käia järgmistes kohtades... Riputan üles, et klapitada kuupäevi. Võimalikke vrakisukeldumisi siia ei kirjuta - see ei sõltu minust, sest ei oma paati (aga ükspäev!)

Meri, umbkaudses järjekorras idast-läände:
* Peraküla rand (huvitav, kui hea mõte see on? seal peaks ju suht kiiresti sügavaks minema...)

* Pakri astangud, "treppide juures" ja "ešelon"
* Lohusalu laht
* Suurupi poolsaare juures (snorkeldama? pidada madal koht olema)
* Ihasalu laht (huvitav, kas seal on teeremont lõppenud?)
* Hara sadam
* Koljunukk (kuulu järgi ainult läbi eramaa?)
* Virumaal paar kohta, millele ligipääsetavuse kohta ei ole kindlat teavet...



*Äntu Sinijärv ja Valgejärv (snorkeldama?)
*Kiruvere järv
*Paunküla veehoidla (snorkeldama?)
*Saadjärv



Ei oskagi rohkem hetkel midagi tahta, nimekirjas ilma vrakisukeldumisteta vähemalt 12 sukeldumist. Pakri poolsaarele tahaks jõuda oluliselt rohkem kui paar korda selle hooaja jooksul, kuid üritaks reaalsuses kasvõi pooled kohad läbi käia (kõik jääb ju enamuses buddyde ajagraafiku taha ning klubide väljasõitude ajad ei klapi endale tihti).

Kuidas saab moos kommi sisse?

- samamoodi nagu punkrid karjääri põhja. Tegu on nüüdseks Trapi karjääri põhjas olevate punkritega.

Foto on väidetavalt Riigiarhiivist.

Kes tahab rohkem tuhnida, vaadaku ka maa-ameti kaardiserverist aerofotot.

Trapi karjäär, JÄLLE, &#**%#*

Aasta esimene sukeldumine sai tehtud aprillis Trapi karjääris (hea lähedal), see hakkab vist juba traditsiooniks kujunema. Paar päeva varem oli veel jääkoorik peal, võimalik, et olime buddyga seal esimesed sukeldujad see aasta (kui välja arvata jääsukeldujad). Alustasime "tavalisest" kohast (hotelli poolsest nurgast) ja ujusime vastaskaldasse pea-aegu diagonaali mööda. Pole enne sellel kursil sukeldunud seal, sestap sai jälle midagi uut näha. Sügavaks läks kiiremini, kui kaldaga paralleelselt sukeldudes, lõpuks jõudsime 12 meetri peale.

Kuskil karjääri "tagumises" kaldas (lõunapoolses kaldas, siis) sattusime terastrossile, mis kulges ühes suunas karjääri keskosa poole, teine ots kalda poole. Ujusime mööda seda kaldasse, päris laheda kogemuse sai. Tross oli küllaltki pingul ja kulges läbi vee all olevate liivavallide, nii et vahepeal oli see põhja ja pinna vahel  halva nähtavusega vees. Ujuda nii et põhja ei näe tekitab vastiku tunde nagu vajuks või kerkiks... pole väga tore tunne ühesõnaga.

Temperatuur oli vees +4, ei olnud mingit kõva liikumist märgata veel. Tundub, et kui kola tahab vaadata, peaks sisse minema karjääri edelanurgast - seal on igasugu torusid jms. vedelemas. Loodenurgast sisse minnes kohtab peamiselt vette loobitud taarat ja tasasel põhjal ahvenate "pesasid", samuti on seal rohkem liivapõhi kui muda.

Niisiis!

"Palju vett on vahepeal merre voolanud" kõlbaks selle posti avafraasiks. Ja blogger.com on vahepeal muutnud oma väljanägemist.

Võiks loetlema hakata põhjuseid, miks vahepeal postitanud pole, aga - pole põhjust! Tegemisi on rohkesti ja jääsukeldumas ma (veel) ei käi. Vesi on see talv meres suhteliselt jäävaba olnud, aga iga kord kui mere äärde olen sattunud, on läbipaistvus olnud sama mis mulksukannu-kohvil.

Täna oli Männiku (Trapi) karjääris 2-3 meetrit kalda äärest jääd lahti sulanud. Mõned soojakraadid ja päiksepaistelised päevad, ning saab jääkülmades siseveekogudes käima hakata! Ehk ka meres...