2013 esimene, jäine.

Poolteist kuud ei olnud vahepeal vette saanud. POOLTEIST KUUD! Vahepeal tekkis juba paadunud maaroti tunne - õnneks oli vaja ühel seltskonnal minna oma varustust testima ja mul ujuvust ja trimmi harjutada. Nii siis sündiski, et laupäeval partsatasime Lennusadamas nullkraadisesse vette. Väljas oli umbes -10, tuult praktiliselt polnud. Lihtsalt natuke "jahedapoolsem" ilm mistõttu mõistus hästi ei töötanud ja see, mis järjekorras nodi selga käib kippus küll sassi minema... või oli pusserdamine pikast pausist tingitud.

Vees oli päris mõnus nähtavus - nii 10 meetrit võis isegi ära olla. Põhjas oli rämedalt kola- üks väga impressiivne admiraliteediankur ja muud metalli. Kai paistis samuti oma täies uhkuses pinnast põhjani. Kui oleks päike paistnud oleks nähtavus vist Kalevi basseiniga võrdväärne olnud ;)

Õhku kulus palju, sest olin esimest korda plaadiga vees ja lendasin madalast korki mitu korda... Inflaator ei käitunud üldse nagu omal vestil (ON-OFF), vaid nii sügavale kui vajutasid, niipalju ka proportsionaalselt korraga õhku tiiba tuli. Vist oli ka ülikonna sisselaskeklapp kaldal ära jäätunud, sest viskas pidevalt õhku sisse. Lõpuks kui vooliku võtsin ülikonna küljest ära oli OK. Juhtub külmaga...

Siinkohal võiks kõvasti rantida, kui hea on tiib võrreldes BCD-ga, ma parem ei hakka - ehk hiljem, kui kogemust rohkem. Selle sulpsu kogemus oli pigem kõva miinuskraadiga sukeldumine. Meeldis!