Õhk oli -4, vesi pinnal 1 soojakraad, sügavamal 3. Veepind kaetud ühtlase lumekihiga.
Alustuseks pilt:
"Seiklused" algasid juba ballooni järgi minnes. Tallinn oli lund TÄIS sadanud ja kuskil polnud ühtegi lumesahka. Luban, et ostan endale mingi erikuradisuure mootoriga (militaar)dziibi kohe, kui muu(d) raha neelav(ad) auk (augud) täis topitud... Enamus pööretest tuli rahvaralli stiilis külg ees. Balloon kätte saadud, hakkasin parklast välja sõitma... Hea et väga ei kiirustanud, hoovi keeras rallikäiguga kurvasilmne mersu, maandus esistanget küljest rebides lumehanges ja jäi sinna totakalt nina püsti seisma. Mersu rooli tagant hüppas välja miski naaritsa-poolkasukas milf, hakkas kätega vehkima ja valju häälega kisama. Ega siis midagi, haarasin telefoni, helistasin klubisse... ja sõitsin kätte juhatatud alternatiivset väljapääsu mööda parklast minema. Selja taha jäi tagaratastega lumefontääne üles keerutav mersu... Ei tunne küll et karmavõlga oleks tekkinud.
Männikule jõudes oli seal ka kõik lahedalt lume all, tee suht kitsalt lahti lükatud... Eks siis tuli autoga puksida mingi parkimiskoht ja - vette ! Tõsi, kõik nii libedalt ei läinud - olin hankinud paksud kindad talve silmas pidades. Üks neist ei tahtnud kätte minna, tea kas oli kinnas külmaga kahanenud või käsi paisunud :D Regu õnneks ära ei külmunud, mida veidike kartsin... Tahab teine hooldust ja kõpitsemist saada päris kindlasti.
Veepind oli lund täis, nagu ennist kirjutasin. Nähtavus vee all - megahea Eesti siseveekogu kohta. Kuhugi olid kadunud ka megapikad taimed, mis viimasest käigus sinna meelde olid jäänud. Rait juhina ujusime hotellipoolsest nurgast lõuna poole. Järk-järgult läks sügavamaks, kümme meetrit oli maksimum mis kätte sai. Karjääri "tagumises nurgas" (edelanurgas, kui kaarti vaadata) olid *eriti* lahedad liivast künkad - nagu oleks keegi kalluriga maapinnale kuhja maha kallanud või kopaga selle kokku kühveldanud. Lapsepõlves oli see karjäär veest tühi, seega peab teooria suht suure tõenäosusega paika ( Heureka?!? :P ). Mingisugused poole meetrise läbimõõduga torud vedelesid ka seal hunnikute vahel. Ühes sügavamas vaos "kükitas" minu lesta pikkune linask, jämedust keskmise sääremarja jagu. Tegelane oli uimane ja lasi endale päris lähedale, seepärast julgen väita et tegu polnud optilise illusiooniga. Mingi hetk avastas ta enda jaoks ümbritseva maailma ja lasi kähku jalga. Teised teda ei näinud, tõsi...
Tagasi pöörates nägime veel rohkem ahvenaid ja nende "pesasid." Ühe sellise kuju oli imelik, ujusin lähemale ja nägin et liigutab... Ei saanud aru millega tegu ja veel lähemale ujudes hakkas rohkem liigutama. Tegu oli ujumismaskiga, mis klaas allapoole põhja oli vajunud ja mille rihm õõtsus vaikselt maski kohal. Võtsime maski kaasa ja suht varsti olime tagasi seal kus alustasime.
Leitud maski pesin kodus leige vee ja seebiga puhtaks. Firma nime sellel peal ei ole ja netist ma ühegi tuntuma tootja kodukalt või googlist sarnast maski ei leidnud. Tegu pole päris proffesionaalse sukeldumiseks mõeldud maskiga, usun et see on mõni üldises kaubandusvõrgus müügil olnud "snorkeldamise" mask. Kui keegi on (või teab kedagi) ära kaotanud rohelise raamiga maski, võib ühendust võtta ja saab selle kätte. Näiteks postitab siia kommentaari.
Sukeldumise kohta on rohkem pilte Raidu pildialbumis: http://www.lap.ee/teder/pildid/20101127-Manniku_karjaar/
Igatahes - oli ideaalne sukeldumisilm! Päike oleks võinud paista, oleks veel kaugemale vee all näinud arvatavasti :D
