laupäev, 24. oktoober 2009

Esimene vrakk

Elus on palju "esimesi" asju. Minul oli täna esimene vrakisukeldumine, vrakiks siis "Iljusha". Kui mitte lugeda vrakiks seda viimast Rummu koppa, mis minu OWD välitundide ajal veel olemas oli (teemaga mitte kursis olevatele: kunagi oli Rummu karjääris vee all kolm ekskavaatorit, nüüdseks on 2 neist kaldale lohistatud ja vanarauaks lõigatud, kohalike jobude poolt).

Ma ei tea isegi, kas selle vraki nimi oli "Iljusha" või oli ta selle nimetusega projekti järgi ehitatud. Asub ta Paljassaare ranna lähedal mõnedel andmetel 15, minu sügavusmõõdiku järgi 20 m sügavusel (see number käib merepõhja kohta).

Nodi kokku kruttides enne-sukeldumist-kontrolli käigus avastasin, et ballooni DIN kinnitus ei läheks nagu lõpuni kinni... Keere keerdus lõpuni, aga regulaatori esimene aste jäi pöörlema. Kahtlane. Ballooni kraani lahti keerates polnud tulemus kah hea, keerme vahelt viskas udupilve välja. Õnneks oli instruktor käepärast, kes tuvastas ballooni külge keeramise jupi aluse jupi lahtituleku keermest. Nojah, rendivarustus. Vedas, et pagasiruumi oli eelmisest õhtust ununenud komplekt kuuskantvõtmeid, millega see virbel sinna taas kinni sai keeratud. Igatahes võiks kursustel kergelt mutriteemasid käsitleda, ehk oskaks rohkem vaadata enne vetteminekut.

Paadist oli täitsa pull sukelduda. Kõik nodi selga, instruktor aitas vajalikes kohtades. Kahjuks unustasin vesti jalgadevahelised rihmad juba teist korda unustada, meelde tuli see alles poole sukeldumise pealt. Inimesed paaridesse jaotatud, hüüti välja et kes tahab, võib merre hüpata. Noh, tegelikult käib see nii et paned hingamisotsa suhu, ning lased end selg ees üle paadiserva. Gravitatsioon teeb ülejäänud töö, et pea ees meeter mereni kukkuda. Täpselt nii:

http://www.youtube.com/watch?v=HMvaANpw55o

Mul oli põhimõtteliselt au olla esimene. Õnneks minu vastas olev sukelduja oli väheke rohkem kibelemas vettesaamisega, noh, ma siis vaatasin silmad pungi peas, kuidas ta sisse plärtsatas. Kohe hakkas ta tagavaraots ka pahisema, pole esimene kord näha seda et järsu vette kastmise peale see seda teeb.

Suht valmis kõigeks - et raskustaskud lendavad vesti seest välja, et lisaots hakkab puhuma, et lestad tulevad jalast või regu suust. Õnneks ei juhtunud midagi sihukest ning ma sain kirja pika pinnaaja \o/. Köiest allaminekul ei saanud kõrvu üldse hästi tasakaalu ning õhukulu oli megasuur. Esimese korra kohta oli täitsa lahe sukelduda ka nii, et kuskilt tuleb valgust, kuskilt tuleb peenike köis mis läheb edasi kuhugi. Alla läksin ka vasaku käega köiest hoides, päris naljakas võis olla vaadata kuidas ma seal vehkisin kordamööda ujuvust reguleerida ja köie järgi haarata. Ülejäänu ununes sujuvalt.

Vrakile jõudes nägin kõigepealt mingit metallist tala ja trümmiavaust. Ei saanud aru kus on vöör, kus ahter. Paarimees näitas et uju ees, ma panin vasakule. Varsti olime ahtris, sealt oli vast 2-3 meetrit merepõhja. Ujusime siis mööda vasakut parrast; laev oli lahedalt kaetud pisikeste tumedate teokarpidega. Ahtri pool oli laeva kere paremini säilinud, mida vööri poole, seda rohkem oli kerest järgi ainult metallist kaared. Vöör oli kuidagi ebamäärase kujuga, kuidagi väändunud või külili. Seal kribasin kirjutusplaadile:
















Dekid olid suht sisse langenud, nähtavus oleks võinud parem olla, oleks parema ettekujutuse saanud. Tundus, et kohe deki all oli laes jooksnud mingi kaablipundar, kõik oli nii kaetud igasugu sogaga, et ei saanud õieti aru. Varsti olime tagasi ahtris, kuhu ka ülejäänud seltskond oli jõudnud. Ahtris olid lahtised augud, kust ühest redel laeva sisemusse viis, mingid elektriseadmeid sisaldavad karbid paitsid sealt ja torud nende karpide vahel, sellised kus juhtmed sees jooksevad. Suht kähku läks sogaseks. Näidikuid vaadates oli mul veidi rohkem kui 120 bari järgi, paadis oli räägitud et 70 juures hakkame tagasi tulema. Ja siis hittis mind, et ei mäleta kus kurat see köis nüüd on. "Mõtle". Tegelikult ma ju mäletasin, kuhu me "maha" tulime. Aga kus see on ? Ennist vöörist tulles olime üle ujunud küll mingist kohast, mis oli samasugune kus enne oli köis olnud. Mul oli tunne, et ma lihtsalt ei näinud köit. Kribasin siis plaadile
















ja näitasin seda paarilisele. Ta ka ei teadnud. Nojah. Õnneks olid teised paarid suhteliselt lähedal, ujusime siis nendeni ja õnneks seal teati, kus on ankur. Ega siis midagi, ujusime järgi ja hakkasime tõusma mööda köit. Suht unustasin jällegi kõik, mis räägitud-õpitud, või noh, peaaegu. Tõusin suht kiiresti ja vahtisin liiga palju ringi, oleks pidanud köit jälgima. Seda köievärki peab harjutama veel. Õnneks paarimees tegi viie meetri peal stopi, mille peale mul ka meenus et tõesti, ohutuspeatus. Vahepeal kerkisin liigagi kõrgele, no on sihuke loll komme sees et köit hoian vasakus käes (nagu ka rooli ja rattalenksu jpm.) Ujuvusega mängides läks seis jälle selliseks, et hakkasin lestadega rapsima. Noh-jah - esimene kord, midagi muud ei oska kommenteerida :)

Tagantjärgi olukorda analüüsides ma teadsin küll, kus ankur on. Väga hästi isegi. Kui me ahtrist vööri poole ujusime mööda vasakut parrast, nägin köit ja ankrut visklemas lainete taktis. Mõtlesin et tulime alla üht köit pidi ja ankruköis on teine. Miks ? Alla minnes oli meie ees mineval sukeldujal kaasas mingi lisaots, ma täpselt ei saanud aru, miks tal see kaasas on - või on ta mingist muust paadiköiest kinni haaranud. Aga segadus tekkis äkki hoopis seepärast, et kippusin kiirustama ? Uus kogemus ? Kergelt närvis ? (kuigi ma endale seda ei teadvustanud, ning tegelikult ei usu seda siiani) Halb ettevalmistus ? (OWD tundides ei räägitud vrakisukeldumisest üksikasjalikult) Peaaegu olematu briifing enne vettelangemist ?

Tulevikus tahaks minna sukelduma päikselisema ilmaga, kuhugi madalamale, kus õhk nii kiiresti otsa ei saa. Ja väheke rohkem tshillida ja grillida tahaks ka pärast sukeldumist, sest see on ka oluline osa mo arust (toasistumine on nõme !) :)

reede, 23. oktoober 2009

OWD vol.2

Panen kirja, mis harjutusi me esimeses OWD basseinitunnis tegime, ehk annab parema ettekujutuse, mis seal tehakse.

Sisu peaks olema erinevates klubides suhteliselt samasugune, PADI süsteem ikkagi. Harjutuste järjekord peaks ka suht sama olema, mälu järgi panin need ise ka ritta.

Basseini äärel instrueeriti e. tehti puust ette ja punaseks, kuidas ballooni-regu-vesti komplekteerida. Siis järgnes tavapärane venita-endale-kummiülikond-ümber-keha ja "oh kui hea et vees jahtun maha."

Kõigepealt tehti "lase vesi maski ja puhu välja". Sisuliselt tähendab see, et pead ise maski ülemisest äärest maski (poolenisti) vett täis laskma. Seejärel hingad regulaatorist paar korda rahulikult sisse-välja ning siis maski ülemist otsa käega vastu nägu surudes puhud ninast seni õhku välja, kuni vett maskis pole. Lihtne ? Tegelikkuses on see kõige ebamugavam harjutus - vett võib minna ninna, silmadesse ning sa lihtsalt tunned end ebamugavalt. See on harjutus, mille peale suht paljud veepinnale tahavad hüpata, et maski koos veega näost eemale saada :) Tegelikkuses ei satu vett maski sisse pidevalt, sukeldudes harjud ümbritseva veemassiga ning iga kord sukelduma minnes ei kohusta keegi endale vett maski sisse lasta.

Järgmiseks harjutuseks oli regulaatori suust võtmine ja tagasi asetamine. Kõigepealt "hinga sisse - võta suust - lase paar mulli suunurgast - pane suhu tagasi - puhu vesi välja - taasta hingamine" ning seejärel "hinga sisse - lase regulaator käest lahti - kalluta end ja otsi see üles - tee kõik ülejäänu".

Seejärel: snorkliga pinnal ujumine ja vee alla mineku protseduurid - nagu PADI süsteem seda õpetab. Põhjas maski peast võtmine/tagasipanek, "voolava" regulaatoriga hingamine, hingamine balloonist, mida instruktor vaikselt kinni keerab. Viimane oli suht pull harjutus, instruktor kruttis vaikselt ballooni kinni-lahti ventiili ning ise hingasin pidevalt väheneva survega õhku. Tagantjärgi tarkus ütleb, et täiesti lõpuni tühjaks annab poole vinnaga pealetulevast balloonist päris kaua hingata... ja suht väsitav on see kopsudele. Siis proovisime, mis tunne on paarilise varuregulaatorist e. tagavaraotsast e. octopussyst hingata.

Lõpuks andis instruktor märku, et tema aeg on täis, ning enne lahkumist tegi viipekeeles selgeks, et veepinnale tõusu harjutame järgmises tunnis.

Kahjuks ei ole kursustest ühtegi pilti :(

Jätkub... vahepeal talletan päevakajalise sündmuse.

teisipäev, 20. oktoober 2009

OWD vol. 1

12. ja 19. juuni

Juuni alguses mööda veealust internetti kolades (lehtedel/foorumites siis, kus vastava ala tüübid kokku saavad ja mulle lasevad) oli ükspäev keegi postitanud kuulutuse et müüb OWD kursuse kinkekaarti kahele. Ootasin vaikselt, kuni ükspäev oli hind piisavalt madal, et huvi tunda, ning lükkasin asjad vaikselt käima ;) Parajalt palju sai tõmmeldud, et leida paarimees (-naine), kontrollida kas kaup on aus ja tehing teoks teha.

Sukeldumiskursuste kinkekaardid olid Decostopi korraldatavatele kursustele. Käisin Kätliniga 2008 lõpus nende korraldatud proovisukeldumisel Kalevi "spaas", sealt oli kogemus hindele "5", seetõttu sai suht entusiasmiga oodatud juba kursuseid. Etteruttavalt ütlen - lõpptulemusega jäin väga rahule !

Teooriatunnid olid nagu ilmselt kõikjal mujal tehakse. Minu arust saaks 4 tunni materjali ka 2 tunniga loetud, aga PADI on PADI ja ilmselt on seal mingid nõuded ;) Basseinitunnid toimusid Kalevis, mis on ilmselt parim koht selleks. Miks ? Sest ma ei kujuta hästi ette, kuidas kahe meetri sügavusel õiget tunnet kohe kätte saab. Nelja meetri sügavusel on juba veidike sügavust, et mitte kohe pinnale vupsata kui vesti liigselt õhku lased (instruktor jõuab lestast haarata) ning kõrvade tasakaalustamist saab ka rohkem kui rubla eest harjutada (või siis istud valutavate kõrvadega ja mõtled kas nii peabki olema).

Basseinitundides loputati meid suht hästi. Põhiharjutustega said kõik hakkama, n-ö lakmustesti (lased maski vett täis ja siis nina kaudu puhud õhku sisse, kuni vesi välja voolab) peale ei sattunud keegi paanikasse ega hüpanud veest välja. Mingit jama ka ei tulnud kursuse jooksul ette- ei kukkunud balloon vesti küljest lahti ega löödud lestaga kellelgi maski näost... loodetavasti Neptun ei hoidnud meid tulevaste sukeldumiste "arvelt"...

jätkub...

Snorkeldamas Leetses, 19 mai

Teen selle posti, et lihtsalt tärn märkmikku kirja saada. Käisin Mimicuga kuskil Leetse mõisast "vasakule" snorkeldamas, vaatamisväärsuseks "tavaline" Leetse pank. Mingit uppunud nodi ei kohanud.

Huvitava asjaoluna märgin, et kui enne olin käinud vees 10 kg tinaga, siis seekord oli seda miskipärast palju. Hullult pidi rapsima et pinnal püsida. Või oli tegu sellega, et me suht aeglaselt ujusime pinnal ja "friidaivisime" mitte nii tihti ? Igatahes sealt edasi pole mul olnud probleeme ujuvusega 7,5 kiloga vees käies.














Vees on igasugu elukaid...
















... ja vahest uhub meri kaldale igasugu nodi.