Ma ei tea isegi, kas selle vraki nimi oli "Iljusha" või oli ta selle nimetusega projekti järgi ehitatud. Asub ta Paljassaare ranna lähedal mõnedel andmetel 15, minu sügavusmõõdiku järgi 20 m sügavusel (see number käib merepõhja kohta).
Nodi kokku kruttides enne-sukeldumist-kontrolli käigus avastasin, et ballooni DIN kinnitus ei läheks nagu lõpuni kinni... Keere keerdus lõpuni, aga regulaatori esimene aste jäi pöörlema. Kahtlane. Ballooni kraani lahti keerates polnud tulemus kah hea, keerme vahelt viskas udupilve välja. Õnneks oli instruktor käepärast, kes tuvastas ballooni külge keeramise jupi aluse jupi lahtituleku keermest. Nojah, rendivarustus. Vedas, et pagasiruumi oli eelmisest õhtust ununenud komplekt kuuskantvõtmeid, millega see virbel sinna taas kinni sai keeratud. Igatahes võiks kursustel kergelt mutriteemasid käsitleda, ehk oskaks rohkem vaadata enne vetteminekut.
Paadist oli täitsa pull sukelduda. Kõik nodi selga, instruktor aitas vajalikes kohtades. Kahjuks unustasin vesti jalgadevahelised rihmad juba teist korda unustada, meelde tuli see alles poole sukeldumise pealt. Inimesed paaridesse jaotatud, hüüti välja et kes tahab, võib merre hüpata. Noh, tegelikult käib see nii et paned hingamisotsa suhu, ning lased end selg ees üle paadiserva. Gravitatsioon teeb ülejäänud töö, et pea ees meeter mereni kukkuda. Täpselt nii:
http://www.youtube.com/watch?v=HMvaANpw55o
Mul oli põhimõtteliselt au olla esimene. Õnneks minu vastas olev sukelduja oli väheke rohkem kibelemas vettesaamisega, noh, ma siis vaatasin silmad pungi peas, kuidas ta sisse plärtsatas. Kohe hakkas ta tagavaraots ka pahisema, pole esimene kord näha seda et järsu vette kastmise peale see seda teeb.
Suht valmis kõigeks - et raskustaskud lendavad vesti seest välja, et lisaots hakkab puhuma, et lestad tulevad jalast või regu suust. Õnneks ei juhtunud midagi sihukest ning ma sain kirja pika pinnaaja \o/. Köiest allaminekul ei saanud kõrvu üldse hästi tasakaalu ning õhukulu oli megasuur. Esimese korra kohta oli täitsa lahe sukelduda ka nii, et kuskilt tuleb valgust, kuskilt tuleb peenike köis mis läheb edasi kuhugi. Alla läksin ka vasaku käega köiest hoides, päris naljakas võis olla vaadata kuidas ma seal vehkisin kordamööda ujuvust reguleerida ja köie järgi haarata. Ülejäänu ununes sujuvalt.
Vrakile jõudes nägin kõigepealt mingit metallist tala ja trümmiavaust. Ei saanud aru kus on vöör, kus ahter. Paarimees näitas et uju ees, ma panin vasakule. Varsti olime ahtris, sealt oli vast 2-3 meetrit merepõhja. Ujusime siis mööda vasakut parrast; laev oli lahedalt kaetud pisikeste tumedate teokarpidega. Ahtri pool oli laeva kere paremini säilinud, mida vööri poole, seda rohkem oli kerest järgi ainult metallist kaared. Vöör oli kuidagi ebamäärase kujuga, kuidagi väändunud või külili. Seal kribasin kirjutusplaadile:
Dekid olid suht sisse langenud, nähtavus oleks võinud parem olla, oleks parema ettekujutuse saanud. Tundus, et kohe deki all oli laes jooksnud mingi kaablipundar, kõik oli nii kaetud igasugu sogaga, et ei saanud õieti aru. Varsti olime tagasi ahtris, kuhu ka ülejäänud seltskond oli jõudnud. Ahtris olid lahtised augud, kust ühest redel laeva sisemusse viis, mingid elektriseadmeid sisaldavad karbid paitsid sealt ja torud nende karpide vahel, sellised kus juhtmed sees jooksevad. Suht kähku läks sogaseks. Näidikuid vaadates oli mul veidi rohkem kui 120 bari järgi, paadis oli räägitud et 70 juures hakkame tagasi tulema. Ja siis hittis mind, et ei mäleta kus kurat see köis nüüd on. "Mõtle". Tegelikult ma ju mäletasin, kuhu me "maha" tulime. Aga kus see on ? Ennist vöörist tulles olime üle ujunud küll mingist kohast, mis oli samasugune kus enne oli köis olnud. Mul oli tunne, et ma lihtsalt ei näinud köit. Kribasin siis plaadile
ja näitasin seda paarilisele. Ta ka ei teadnud. Nojah. Õnneks olid teised paarid suhteliselt lähedal, ujusime siis nendeni ja õnneks seal teati, kus on ankur. Ega siis midagi, ujusime järgi ja hakkasime tõusma mööda köit. Suht unustasin jällegi kõik, mis räägitud-õpitud, või noh, peaaegu. Tõusin suht kiiresti ja vahtisin liiga palju ringi, oleks pidanud köit jälgima. Seda köievärki peab harjutama veel. Õnneks paarimees tegi viie meetri peal stopi, mille peale mul ka meenus et tõesti, ohutuspeatus. Vahepeal kerkisin liigagi kõrgele, no on sihuke loll komme sees et köit hoian vasakus käes (nagu ka rooli ja rattalenksu jpm.) Ujuvusega mängides läks seis jälle selliseks, et hakkasin lestadega rapsima. Noh-jah - esimene kord, midagi muud ei oska kommenteerida :)
Tagantjärgi olukorda analüüsides ma teadsin küll, kus ankur on. Väga hästi isegi. Kui me ahtrist vööri poole ujusime mööda vasakut parrast, nägin köit ja ankrut visklemas lainete taktis. Mõtlesin et tulime alla üht köit pidi ja ankruköis on teine. Miks ? Alla minnes oli meie ees mineval sukeldujal kaasas mingi lisaots, ma täpselt ei saanud aru, miks tal see kaasas on - või on ta mingist muust paadiköiest kinni haaranud. Aga segadus tekkis äkki hoopis seepärast, et kippusin kiirustama ? Uus kogemus ? Kergelt närvis ? (kuigi ma endale seda ei teadvustanud, ning tegelikult ei usu seda siiani) Halb ettevalmistus ? (OWD tundides ei räägitud vrakisukeldumisest üksikasjalikult) Peaaegu olematu briifing enne vettelangemist ?
Tulevikus tahaks minna sukelduma päikselisema ilmaga, kuhugi madalamale, kus õhk nii kiiresti otsa ei saa. Ja väheke rohkem tshillida ja grillida tahaks ka pärast sukeldumist, sest see on ka oluline osa mo arust (toasistumine on nõme !) :)
