3/4/5 juuli
Viimane basseinitund oli suht huvitav juba. Sai igasugu trikke tehtud - mask vee all peast, kükitad, mask näpu otsas veic aega ja imestad miks ilma maskita midagi ei näe ja paned siis pähe tagasi, kõik muidugi 4 meetri sügavuses vees. Õppisime ka ujuma - see tähendab, vee all võimalikult neutraalset ujuvust säilitama. Sest mööda põhja käivad ainult need tuukrid, kes kannavad tinasaapaid ja veepinnal ujumiseks ei pea akvalangi selga toppima :) Maksimaalselt head ujuvust pole ma siiani saavutanud, pean silmas siinkohal sellist ujuvuse säilitamise oskust mis mõnel instruktoril - suvalises asendis hõljuda kohapeal või liikuda ülitäpselt suvalises suunas.
Igasugu muid trikke tegime ka vee all ja peal, nagu näiteks vesti seljast võtmist ja tagasi selga ajamist. Siinkohal vabandan kõigi Kalevi veekeskuse külastajate ees, mind sunniti ( :D ) ujumisraja stardipukilt täisvarustusega jalad ees vette lartsatama. Veesammas tõusis ilmselt laeni ja ujujad said veel märjemaks. Usun et meid liigitati kuhugi keskmiste troppide kategooriasse, aga kust nad teada võisid et niiviisi hüpatakse paadist vette. Keset merd vägagi tervitatav viis vette saamiseks.
OWD kursuse avaveetunnid tehti meile Rummus. Esimesel päeval tegime kõigepealt köietrikke - laskumine, tõus. Ma enam täpset olukorda ei mäleta, aga mööda köit laskumisel läks kuidagi ilgeks sebimiseks (parajalt palju rahvast oli ringi ujumas) ja mina jõudsin enne paarimeest esimesena põhja. Äge, aga kuna sukeldumisel pole eesmärgiks köiel laskumise isiklikke rekordeid püstitada, siis läks kõik valesti. Sest laskuda tuleb koos paarilisega. Kümne meetri sügavusse hingamisaparaadiga sattusin too päev esimest korda, noh, mõte oli midagi sinna kanti et "OMG, see siis ongi päris-päris sukeldumine vääää?". Põhi oli väga äge, ümberringi suured paelahmakad. Sihukesed autosuurused. Üksik ahven ujus ka ringi, sihuke hai suurune.
Ajapikku hakkasid teised ka alla jõudma ja põhjas läks suht sebimiseks. Manööverdada oli... huvitav. Tagurpidikäiku vee all ma ei oska ja seda pole ka keegi õpetanud. Eksisteeris oht et keegi ronib selga või saad lestaga molli, maskiga on vaateväli ikkagi piiratud. Selleks õpetataksegi ju igasugu asju - alates elementaarsest hingamisotsa vee all suhu panemisest ja maski vee tühjendamisest. Igasugusel liikumisel on kolmas dimensioon ja kui korraga on vee all paras parv sukeldujaid, ei ole alati väga kasu kui korraks tuvastad teiste asukoha ja liikumissuuna - see muutub kohe kui oled pilgu ära pööranud. Ja liiklusfoore vee all pole, nii et - palju õnne kui keegi sulle otsa põrkab :) (tegelikult kogenenud sukeldujad enam ei pidada põrkama).
Vee all sai igasugu basseinitundide harjutusi korratud. Maski peast võtmine ja tagasi asetamine on külmas vees tekitab hoopis teistsuguse tunde kui basseinis :) Vee peale tulime sellise harjutusega, kus tuleb regulaator suust võtta ja siis alustada vaikselt välja hingates tõusu veepinnani. Huvitav ja uudne tunne, sest all sisse hingatud õhk paisub ja pinnale jõudes on kopsud ikka õhku täis.
Vesti seljast võtmist ja tagasipanekut sai sooritatud vee all ja -peal. Teisel päeval ujusime kõigepealt vee peal Kopani. Seda tähistas vee alla mineva nööriga kanister, sealt siis vee alla. Nojah, oligi kopp. Rüüstatud, sest keskised tegelinskid olid otsustanud et parim mis uppunud kopaga teha saab, on ta välja sikutada ja vanarauaks müüa. Ei jäänud muljet et see oleks olnud midagi "väga ägedat" nagu kõik räägivad, pigem suur hunnik roostetavat rauda. Ilmselt olen ma piisavalt autosid lammutanud et mitte tunda mõnu lagunenud vrakkidele sukeldumisest. Nende juures on alati midagi kurba või masendavat.
Kaldale ujusime vee all, instruktori järel. Mul endal ei olnud tookord veel kompassi, seega mingi hetk kadus täpsem suunataju. Mõtlesin et põrutame kõige lähema kaldaääre poole, kuid tegelikult "talutati" meid täpselt sinna, kust olime vette läinud.
Ja oligi kursus läbi. Mingi hetk laekus ka tükk plastikut, millega on nüüd terve planeet avaram terve 18 meetri võrra allapoole veepinda.
reede, 11. detsember 2009
reede, 4. detsember 2009
Diver's night
3. detsember
Eile toimus Diversnight. Selle ürituse kohta leiab koduleheküljelt sellise lõigu:
The main purpose of the Diversnight arrangement is that we accomplish something together above the level of clubs and boarders. We get the opportunity to show the world what a great hobby we have, and maybe recruite more divers. Not only to the sport itself, but to year-round diving even if it might be a little dark and chilly.
Sündmusest on saanud ka maailmarekordi üritus. Rekordi näitajaks on number, kui mitu sukeldujat korraga teeb öösukeldumist.
Sellel aastal oli Tallinnas resideeruvate klubide sukelumiskohaks Vana Kalasadam. Suhteliselt eepiline koht, arvestades seda et sealt on leitud muugitud seife, huvitava sisuga käekotte (üks selline leiti ka see aasta) ja uppunud linnavalitsuse ametnikke (seekord ei leitud õnneks). Vee temperatuur oli 7 kraadi, läbipaistvus päris hea (välja arvatud kohtades, kus keegi oli vestist õhku välja pahistades kolinaga maksimaalse sügavuse saavutanud).
Sukeldumine nagu sukeldumine ikka. Vees märguannet sukeldudes oodates kuulsin järgmist dialoogi:
1: "Kas sul on ka parema käe kinnas kuidagi hästi tihedalt ümber käe"
2: "Ei, vasaku käe kinnas hoopis"
1&2: hämming
Video Reporteris
Eile toimus Diversnight. Selle ürituse kohta leiab koduleheküljelt sellise lõigu:
The main purpose of the Diversnight arrangement is that we accomplish something together above the level of clubs and boarders. We get the opportunity to show the world what a great hobby we have, and maybe recruite more divers. Not only to the sport itself, but to year-round diving even if it might be a little dark and chilly.
Sündmusest on saanud ka maailmarekordi üritus. Rekordi näitajaks on number, kui mitu sukeldujat korraga teeb öösukeldumist.
Sellel aastal oli Tallinnas resideeruvate klubide sukelumiskohaks Vana Kalasadam. Suhteliselt eepiline koht, arvestades seda et sealt on leitud muugitud seife, huvitava sisuga käekotte (üks selline leiti ka see aasta) ja uppunud linnavalitsuse ametnikke (seekord ei leitud õnneks). Vee temperatuur oli 7 kraadi, läbipaistvus päris hea (välja arvatud kohtades, kus keegi oli vestist õhku välja pahistades kolinaga maksimaalse sügavuse saavutanud).
Sukeldumine nagu sukeldumine ikka. Vees märguannet sukeldudes oodates kuulsin järgmist dialoogi:
1: "Kas sul on ka parema käe kinnas kuidagi hästi tihedalt ümber käe"
2: "Ei, vasaku käe kinnas hoopis"
1&2: hämming
Video Reporteris
teisipäev, 1. detsember 2009
Jaanipäev pea-aegu Äntu järvedes
23/24 juuni
... et suvest on möödas suht palju - siis edasised sissekanded-memuaarid-heietused on ilmselt suhtkoht lühikesed...
Enne kui jõudsin otsaga OWD avaveetundide juurde, avanes võimalus jaanipäev mööda saata Rakkes (tänu Indrekule/Katrinile - ja Arxile, kes oli võtnud vaevaks varustuse orgunnida - ja ka kõigile teistele kes tegid tolle nädalavahetuse meeldivalt meeldejäävaks) ja käia seal lähedal järvedes. Rakkele väga lähedal on teadupärast Äntu järved, Eesti Sukeldumise Meka, kus iga daiver ja daiverihakatis peab ära käima. Pole vist ühtki OWD kursust kus instruktor ei ütleks midagi stiilis "oh, ja siis muidugi kristallselge Äntu Sinijärv. Te pole seal veel käinud?" Etteruttavalt võin öelda, et me nendesse siiski ei jõudnud!
Esimesel päeval käisime Kamaru karjääris. Kaldalt vaadates tundus koht paljutõotav... Tegelikkuses oli nähtavus 1,5 meetrit, vesi piimjas (paekivikarjäär ikkagi) ning maksimaalne sügavus u. 2 meetrit. Pull oli see, et vaatamata siledale põhjale kadus orientatsioon üpris kiiresti - omast arust ujusin mingis suunas, kuid pinnale tulles sai aru, et tegelikult olin kaldunud kõvasti mööda. Mõnda pisikest vähki sai kohatud. Maa-ametist vaadates on seal karjääris huvitav vee alune sügavam (või madalam ?) koht - nagu pikk ristkülik.
Teisel päeval käisime Seljajärves. Tegu on suhteliselt tumeda veega järvega mille põhi on mudast - vähemalt seal, kust sisse läksime. Suht rõve oli ujuvust paika saada - ühel hetkel olin üleni mudapilve sees, suht pime oli, ning ei saanud aru kus on maa kus taevas. Käega põhja ka ei saa katsuda, sest see vajub millegi pehme ja põhjatu sisse. Ja mida rohkem vehid, seda pimedamaks läheb - kuni sinnamaani et ülespoole tõusmiseks lased vesti liiga täis ja kerkid korgina pinnale. Niiviisi paar-kolm korda korki mängides leidsin mingigi ujuvuse ja solberdasime vastaskalda poole, kus olid lahedad järvekarbid. Muud "ägedat" seal tookord ei kohanudki.
Huvitav, kas oleks "kõvem" kogemus olnud, kui oleks Sini- või Valgejärves käinud ? Ei tea, sest siiani pole sinna jõudnud - kuid üht-teist õpetlikku jäi külge, mida kristallselges vees ei oleks juhtunud.
... et suvest on möödas suht palju - siis edasised sissekanded-memuaarid-heietused on ilmselt suhtkoht lühikesed...
Enne kui jõudsin otsaga OWD avaveetundide juurde, avanes võimalus jaanipäev mööda saata Rakkes (tänu Indrekule/Katrinile - ja Arxile, kes oli võtnud vaevaks varustuse orgunnida - ja ka kõigile teistele kes tegid tolle nädalavahetuse meeldivalt meeldejäävaks) ja käia seal lähedal järvedes. Rakkele väga lähedal on teadupärast Äntu järved, Eesti Sukeldumise Meka, kus iga daiver ja daiverihakatis peab ära käima. Pole vist ühtki OWD kursust kus instruktor ei ütleks midagi stiilis "oh, ja siis muidugi kristallselge Äntu Sinijärv. Te pole seal veel käinud?" Etteruttavalt võin öelda, et me nendesse siiski ei jõudnud!
Esimesel päeval käisime Kamaru karjääris. Kaldalt vaadates tundus koht paljutõotav... Tegelikkuses oli nähtavus 1,5 meetrit, vesi piimjas (paekivikarjäär ikkagi) ning maksimaalne sügavus u. 2 meetrit. Pull oli see, et vaatamata siledale põhjale kadus orientatsioon üpris kiiresti - omast arust ujusin mingis suunas, kuid pinnale tulles sai aru, et tegelikult olin kaldunud kõvasti mööda. Mõnda pisikest vähki sai kohatud. Maa-ametist vaadates on seal karjääris huvitav vee alune sügavam (või madalam ?) koht - nagu pikk ristkülik.
Teisel päeval käisime Seljajärves. Tegu on suhteliselt tumeda veega järvega mille põhi on mudast - vähemalt seal, kust sisse läksime. Suht rõve oli ujuvust paika saada - ühel hetkel olin üleni mudapilve sees, suht pime oli, ning ei saanud aru kus on maa kus taevas. Käega põhja ka ei saa katsuda, sest see vajub millegi pehme ja põhjatu sisse. Ja mida rohkem vehid, seda pimedamaks läheb - kuni sinnamaani et ülespoole tõusmiseks lased vesti liiga täis ja kerkid korgina pinnale. Niiviisi paar-kolm korda korki mängides leidsin mingigi ujuvuse ja solberdasime vastaskalda poole, kus olid lahedad järvekarbid. Muud "ägedat" seal tookord ei kohanudki.
Huvitav, kas oleks "kõvem" kogemus olnud, kui oleks Sini- või Valgejärves käinud ? Ei tea, sest siiani pole sinna jõudnud - kuid üht-teist õpetlikku jäi külge, mida kristallselges vees ei oleks juhtunud.
laupäev, 24. oktoober 2009
Esimene vrakk
Elus on palju "esimesi" asju. Minul oli täna esimene vrakisukeldumine, vrakiks siis "Iljusha". Kui mitte lugeda vrakiks seda viimast Rummu koppa, mis minu OWD välitundide ajal veel olemas oli (teemaga mitte kursis olevatele: kunagi oli Rummu karjääris vee all kolm ekskavaatorit, nüüdseks on 2 neist kaldale lohistatud ja vanarauaks lõigatud, kohalike jobude poolt).
Ma ei tea isegi, kas selle vraki nimi oli "Iljusha" või oli ta selle nimetusega projekti järgi ehitatud. Asub ta Paljassaare ranna lähedal mõnedel andmetel 15, minu sügavusmõõdiku järgi 20 m sügavusel (see number käib merepõhja kohta).
Nodi kokku kruttides enne-sukeldumist-kontrolli käigus avastasin, et ballooni DIN kinnitus ei läheks nagu lõpuni kinni... Keere keerdus lõpuni, aga regulaatori esimene aste jäi pöörlema. Kahtlane. Ballooni kraani lahti keerates polnud tulemus kah hea, keerme vahelt viskas udupilve välja. Õnneks oli instruktor käepärast, kes tuvastas ballooni külge keeramise jupi aluse jupi lahtituleku keermest. Nojah, rendivarustus. Vedas, et pagasiruumi oli eelmisest õhtust ununenud komplekt kuuskantvõtmeid, millega see virbel sinna taas kinni sai keeratud. Igatahes võiks kursustel kergelt mutriteemasid käsitleda, ehk oskaks rohkem vaadata enne vetteminekut.
Paadist oli täitsa pull sukelduda. Kõik nodi selga, instruktor aitas vajalikes kohtades. Kahjuks unustasin vesti jalgadevahelised rihmad juba teist korda unustada, meelde tuli see alles poole sukeldumise pealt. Inimesed paaridesse jaotatud, hüüti välja et kes tahab, võib merre hüpata. Noh, tegelikult käib see nii et paned hingamisotsa suhu, ning lased end selg ees üle paadiserva. Gravitatsioon teeb ülejäänud töö, et pea ees meeter mereni kukkuda. Täpselt nii:
http://www.youtube.com/watch?v=HMvaANpw55o
Mul oli põhimõtteliselt au olla esimene. Õnneks minu vastas olev sukelduja oli väheke rohkem kibelemas vettesaamisega, noh, ma siis vaatasin silmad pungi peas, kuidas ta sisse plärtsatas. Kohe hakkas ta tagavaraots ka pahisema, pole esimene kord näha seda et järsu vette kastmise peale see seda teeb.
Suht valmis kõigeks - et raskustaskud lendavad vesti seest välja, et lisaots hakkab puhuma, et lestad tulevad jalast või regu suust. Õnneks ei juhtunud midagi sihukest ning ma sain kirja pika pinnaaja \o/. Köiest allaminekul ei saanud kõrvu üldse hästi tasakaalu ning õhukulu oli megasuur. Esimese korra kohta oli täitsa lahe sukelduda ka nii, et kuskilt tuleb valgust, kuskilt tuleb peenike köis mis läheb edasi kuhugi. Alla läksin ka vasaku käega köiest hoides, päris naljakas võis olla vaadata kuidas ma seal vehkisin kordamööda ujuvust reguleerida ja köie järgi haarata. Ülejäänu ununes sujuvalt.
Vrakile jõudes nägin kõigepealt mingit metallist tala ja trümmiavaust. Ei saanud aru kus on vöör, kus ahter. Paarimees näitas et uju ees, ma panin vasakule. Varsti olime ahtris, sealt oli vast 2-3 meetrit merepõhja. Ujusime siis mööda vasakut parrast; laev oli lahedalt kaetud pisikeste tumedate teokarpidega. Ahtri pool oli laeva kere paremini säilinud, mida vööri poole, seda rohkem oli kerest järgi ainult metallist kaared. Vöör oli kuidagi ebamäärase kujuga, kuidagi väändunud või külili. Seal kribasin kirjutusplaadile:
Dekid olid suht sisse langenud, nähtavus oleks võinud parem olla, oleks parema ettekujutuse saanud. Tundus, et kohe deki all oli laes jooksnud mingi kaablipundar, kõik oli nii kaetud igasugu sogaga, et ei saanud õieti aru. Varsti olime tagasi ahtris, kuhu ka ülejäänud seltskond oli jõudnud. Ahtris olid lahtised augud, kust ühest redel laeva sisemusse viis, mingid elektriseadmeid sisaldavad karbid paitsid sealt ja torud nende karpide vahel, sellised kus juhtmed sees jooksevad. Suht kähku läks sogaseks. Näidikuid vaadates oli mul veidi rohkem kui 120 bari järgi, paadis oli räägitud et 70 juures hakkame tagasi tulema. Ja siis hittis mind, et ei mäleta kus kurat see köis nüüd on. "Mõtle". Tegelikult ma ju mäletasin, kuhu me "maha" tulime. Aga kus see on ? Ennist vöörist tulles olime üle ujunud küll mingist kohast, mis oli samasugune kus enne oli köis olnud. Mul oli tunne, et ma lihtsalt ei näinud köit. Kribasin siis plaadile
ja näitasin seda paarilisele. Ta ka ei teadnud. Nojah. Õnneks olid teised paarid suhteliselt lähedal, ujusime siis nendeni ja õnneks seal teati, kus on ankur. Ega siis midagi, ujusime järgi ja hakkasime tõusma mööda köit. Suht unustasin jällegi kõik, mis räägitud-õpitud, või noh, peaaegu. Tõusin suht kiiresti ja vahtisin liiga palju ringi, oleks pidanud köit jälgima. Seda köievärki peab harjutama veel. Õnneks paarimees tegi viie meetri peal stopi, mille peale mul ka meenus et tõesti, ohutuspeatus. Vahepeal kerkisin liigagi kõrgele, no on sihuke loll komme sees et köit hoian vasakus käes (nagu ka rooli ja rattalenksu jpm.) Ujuvusega mängides läks seis jälle selliseks, et hakkasin lestadega rapsima. Noh-jah - esimene kord, midagi muud ei oska kommenteerida :)
Tagantjärgi olukorda analüüsides ma teadsin küll, kus ankur on. Väga hästi isegi. Kui me ahtrist vööri poole ujusime mööda vasakut parrast, nägin köit ja ankrut visklemas lainete taktis. Mõtlesin et tulime alla üht köit pidi ja ankruköis on teine. Miks ? Alla minnes oli meie ees mineval sukeldujal kaasas mingi lisaots, ma täpselt ei saanud aru, miks tal see kaasas on - või on ta mingist muust paadiköiest kinni haaranud. Aga segadus tekkis äkki hoopis seepärast, et kippusin kiirustama ? Uus kogemus ? Kergelt närvis ? (kuigi ma endale seda ei teadvustanud, ning tegelikult ei usu seda siiani) Halb ettevalmistus ? (OWD tundides ei räägitud vrakisukeldumisest üksikasjalikult) Peaaegu olematu briifing enne vettelangemist ?
Tulevikus tahaks minna sukelduma päikselisema ilmaga, kuhugi madalamale, kus õhk nii kiiresti otsa ei saa. Ja väheke rohkem tshillida ja grillida tahaks ka pärast sukeldumist, sest see on ka oluline osa mo arust (toasistumine on nõme !) :)
Ma ei tea isegi, kas selle vraki nimi oli "Iljusha" või oli ta selle nimetusega projekti järgi ehitatud. Asub ta Paljassaare ranna lähedal mõnedel andmetel 15, minu sügavusmõõdiku järgi 20 m sügavusel (see number käib merepõhja kohta).
Nodi kokku kruttides enne-sukeldumist-kontrolli käigus avastasin, et ballooni DIN kinnitus ei läheks nagu lõpuni kinni... Keere keerdus lõpuni, aga regulaatori esimene aste jäi pöörlema. Kahtlane. Ballooni kraani lahti keerates polnud tulemus kah hea, keerme vahelt viskas udupilve välja. Õnneks oli instruktor käepärast, kes tuvastas ballooni külge keeramise jupi aluse jupi lahtituleku keermest. Nojah, rendivarustus. Vedas, et pagasiruumi oli eelmisest õhtust ununenud komplekt kuuskantvõtmeid, millega see virbel sinna taas kinni sai keeratud. Igatahes võiks kursustel kergelt mutriteemasid käsitleda, ehk oskaks rohkem vaadata enne vetteminekut.
Paadist oli täitsa pull sukelduda. Kõik nodi selga, instruktor aitas vajalikes kohtades. Kahjuks unustasin vesti jalgadevahelised rihmad juba teist korda unustada, meelde tuli see alles poole sukeldumise pealt. Inimesed paaridesse jaotatud, hüüti välja et kes tahab, võib merre hüpata. Noh, tegelikult käib see nii et paned hingamisotsa suhu, ning lased end selg ees üle paadiserva. Gravitatsioon teeb ülejäänud töö, et pea ees meeter mereni kukkuda. Täpselt nii:
http://www.youtube.com/watch?v=HMvaANpw55o
Mul oli põhimõtteliselt au olla esimene. Õnneks minu vastas olev sukelduja oli väheke rohkem kibelemas vettesaamisega, noh, ma siis vaatasin silmad pungi peas, kuidas ta sisse plärtsatas. Kohe hakkas ta tagavaraots ka pahisema, pole esimene kord näha seda et järsu vette kastmise peale see seda teeb.
Suht valmis kõigeks - et raskustaskud lendavad vesti seest välja, et lisaots hakkab puhuma, et lestad tulevad jalast või regu suust. Õnneks ei juhtunud midagi sihukest ning ma sain kirja pika pinnaaja \o/. Köiest allaminekul ei saanud kõrvu üldse hästi tasakaalu ning õhukulu oli megasuur. Esimese korra kohta oli täitsa lahe sukelduda ka nii, et kuskilt tuleb valgust, kuskilt tuleb peenike köis mis läheb edasi kuhugi. Alla läksin ka vasaku käega köiest hoides, päris naljakas võis olla vaadata kuidas ma seal vehkisin kordamööda ujuvust reguleerida ja köie järgi haarata. Ülejäänu ununes sujuvalt.
Vrakile jõudes nägin kõigepealt mingit metallist tala ja trümmiavaust. Ei saanud aru kus on vöör, kus ahter. Paarimees näitas et uju ees, ma panin vasakule. Varsti olime ahtris, sealt oli vast 2-3 meetrit merepõhja. Ujusime siis mööda vasakut parrast; laev oli lahedalt kaetud pisikeste tumedate teokarpidega. Ahtri pool oli laeva kere paremini säilinud, mida vööri poole, seda rohkem oli kerest järgi ainult metallist kaared. Vöör oli kuidagi ebamäärase kujuga, kuidagi väändunud või külili. Seal kribasin kirjutusplaadile:
Dekid olid suht sisse langenud, nähtavus oleks võinud parem olla, oleks parema ettekujutuse saanud. Tundus, et kohe deki all oli laes jooksnud mingi kaablipundar, kõik oli nii kaetud igasugu sogaga, et ei saanud õieti aru. Varsti olime tagasi ahtris, kuhu ka ülejäänud seltskond oli jõudnud. Ahtris olid lahtised augud, kust ühest redel laeva sisemusse viis, mingid elektriseadmeid sisaldavad karbid paitsid sealt ja torud nende karpide vahel, sellised kus juhtmed sees jooksevad. Suht kähku läks sogaseks. Näidikuid vaadates oli mul veidi rohkem kui 120 bari järgi, paadis oli räägitud et 70 juures hakkame tagasi tulema. Ja siis hittis mind, et ei mäleta kus kurat see köis nüüd on. "Mõtle". Tegelikult ma ju mäletasin, kuhu me "maha" tulime. Aga kus see on ? Ennist vöörist tulles olime üle ujunud küll mingist kohast, mis oli samasugune kus enne oli köis olnud. Mul oli tunne, et ma lihtsalt ei näinud köit. Kribasin siis plaadile
ja näitasin seda paarilisele. Ta ka ei teadnud. Nojah. Õnneks olid teised paarid suhteliselt lähedal, ujusime siis nendeni ja õnneks seal teati, kus on ankur. Ega siis midagi, ujusime järgi ja hakkasime tõusma mööda köit. Suht unustasin jällegi kõik, mis räägitud-õpitud, või noh, peaaegu. Tõusin suht kiiresti ja vahtisin liiga palju ringi, oleks pidanud köit jälgima. Seda köievärki peab harjutama veel. Õnneks paarimees tegi viie meetri peal stopi, mille peale mul ka meenus et tõesti, ohutuspeatus. Vahepeal kerkisin liigagi kõrgele, no on sihuke loll komme sees et köit hoian vasakus käes (nagu ka rooli ja rattalenksu jpm.) Ujuvusega mängides läks seis jälle selliseks, et hakkasin lestadega rapsima. Noh-jah - esimene kord, midagi muud ei oska kommenteerida :)
Tagantjärgi olukorda analüüsides ma teadsin küll, kus ankur on. Väga hästi isegi. Kui me ahtrist vööri poole ujusime mööda vasakut parrast, nägin köit ja ankrut visklemas lainete taktis. Mõtlesin et tulime alla üht köit pidi ja ankruköis on teine. Miks ? Alla minnes oli meie ees mineval sukeldujal kaasas mingi lisaots, ma täpselt ei saanud aru, miks tal see kaasas on - või on ta mingist muust paadiköiest kinni haaranud. Aga segadus tekkis äkki hoopis seepärast, et kippusin kiirustama ? Uus kogemus ? Kergelt närvis ? (kuigi ma endale seda ei teadvustanud, ning tegelikult ei usu seda siiani) Halb ettevalmistus ? (OWD tundides ei räägitud vrakisukeldumisest üksikasjalikult) Peaaegu olematu briifing enne vettelangemist ?
Tulevikus tahaks minna sukelduma päikselisema ilmaga, kuhugi madalamale, kus õhk nii kiiresti otsa ei saa. Ja väheke rohkem tshillida ja grillida tahaks ka pärast sukeldumist, sest see on ka oluline osa mo arust (toasistumine on nõme !) :)
reede, 23. oktoober 2009
OWD vol.2
Panen kirja, mis harjutusi me esimeses OWD basseinitunnis tegime, ehk annab parema ettekujutuse, mis seal tehakse.
Sisu peaks olema erinevates klubides suhteliselt samasugune, PADI süsteem ikkagi. Harjutuste järjekord peaks ka suht sama olema, mälu järgi panin need ise ka ritta.
Basseini äärel instrueeriti e. tehti puust ette ja punaseks, kuidas ballooni-regu-vesti komplekteerida. Siis järgnes tavapärane venita-endale-kummiülikond-ümber-keha ja "oh kui hea et vees jahtun maha."
Kõigepealt tehti "lase vesi maski ja puhu välja". Sisuliselt tähendab see, et pead ise maski ülemisest äärest maski (poolenisti) vett täis laskma. Seejärel hingad regulaatorist paar korda rahulikult sisse-välja ning siis maski ülemist otsa käega vastu nägu surudes puhud ninast seni õhku välja, kuni vett maskis pole. Lihtne ? Tegelikkuses on see kõige ebamugavam harjutus - vett võib minna ninna, silmadesse ning sa lihtsalt tunned end ebamugavalt. See on harjutus, mille peale suht paljud veepinnale tahavad hüpata, et maski koos veega näost eemale saada :) Tegelikkuses ei satu vett maski sisse pidevalt, sukeldudes harjud ümbritseva veemassiga ning iga kord sukelduma minnes ei kohusta keegi endale vett maski sisse lasta.
Järgmiseks harjutuseks oli regulaatori suust võtmine ja tagasi asetamine. Kõigepealt "hinga sisse - võta suust - lase paar mulli suunurgast - pane suhu tagasi - puhu vesi välja - taasta hingamine" ning seejärel "hinga sisse - lase regulaator käest lahti - kalluta end ja otsi see üles - tee kõik ülejäänu".
Seejärel: snorkliga pinnal ujumine ja vee alla mineku protseduurid - nagu PADI süsteem seda õpetab. Põhjas maski peast võtmine/tagasipanek, "voolava" regulaatoriga hingamine, hingamine balloonist, mida instruktor vaikselt kinni keerab. Viimane oli suht pull harjutus, instruktor kruttis vaikselt ballooni kinni-lahti ventiili ning ise hingasin pidevalt väheneva survega õhku. Tagantjärgi tarkus ütleb, et täiesti lõpuni tühjaks annab poole vinnaga pealetulevast balloonist päris kaua hingata... ja suht väsitav on see kopsudele. Siis proovisime, mis tunne on paarilise varuregulaatorist e. tagavaraotsast e. octopussyst hingata.
Lõpuks andis instruktor märku, et tema aeg on täis, ning enne lahkumist tegi viipekeeles selgeks, et veepinnale tõusu harjutame järgmises tunnis.
Kahjuks ei ole kursustest ühtegi pilti :(
Jätkub... vahepeal talletan päevakajalise sündmuse.
Sisu peaks olema erinevates klubides suhteliselt samasugune, PADI süsteem ikkagi. Harjutuste järjekord peaks ka suht sama olema, mälu järgi panin need ise ka ritta.
Basseini äärel instrueeriti e. tehti puust ette ja punaseks, kuidas ballooni-regu-vesti komplekteerida. Siis järgnes tavapärane venita-endale-kummiülikond-ümber-keha ja "oh kui hea et vees jahtun maha."
Kõigepealt tehti "lase vesi maski ja puhu välja". Sisuliselt tähendab see, et pead ise maski ülemisest äärest maski (poolenisti) vett täis laskma. Seejärel hingad regulaatorist paar korda rahulikult sisse-välja ning siis maski ülemist otsa käega vastu nägu surudes puhud ninast seni õhku välja, kuni vett maskis pole. Lihtne ? Tegelikkuses on see kõige ebamugavam harjutus - vett võib minna ninna, silmadesse ning sa lihtsalt tunned end ebamugavalt. See on harjutus, mille peale suht paljud veepinnale tahavad hüpata, et maski koos veega näost eemale saada :) Tegelikkuses ei satu vett maski sisse pidevalt, sukeldudes harjud ümbritseva veemassiga ning iga kord sukelduma minnes ei kohusta keegi endale vett maski sisse lasta.
Järgmiseks harjutuseks oli regulaatori suust võtmine ja tagasi asetamine. Kõigepealt "hinga sisse - võta suust - lase paar mulli suunurgast - pane suhu tagasi - puhu vesi välja - taasta hingamine" ning seejärel "hinga sisse - lase regulaator käest lahti - kalluta end ja otsi see üles - tee kõik ülejäänu".
Seejärel: snorkliga pinnal ujumine ja vee alla mineku protseduurid - nagu PADI süsteem seda õpetab. Põhjas maski peast võtmine/tagasipanek, "voolava" regulaatoriga hingamine, hingamine balloonist, mida instruktor vaikselt kinni keerab. Viimane oli suht pull harjutus, instruktor kruttis vaikselt ballooni kinni-lahti ventiili ning ise hingasin pidevalt väheneva survega õhku. Tagantjärgi tarkus ütleb, et täiesti lõpuni tühjaks annab poole vinnaga pealetulevast balloonist päris kaua hingata... ja suht väsitav on see kopsudele. Siis proovisime, mis tunne on paarilise varuregulaatorist e. tagavaraotsast e. octopussyst hingata.
Lõpuks andis instruktor märku, et tema aeg on täis, ning enne lahkumist tegi viipekeeles selgeks, et veepinnale tõusu harjutame järgmises tunnis.
Kahjuks ei ole kursustest ühtegi pilti :(
Jätkub... vahepeal talletan päevakajalise sündmuse.
teisipäev, 20. oktoober 2009
OWD vol. 1
12. ja 19. juuni
Juuni alguses mööda veealust internetti kolades (lehtedel/foorumites siis, kus vastava ala tüübid kokku saavad ja mulle lasevad) oli ükspäev keegi postitanud kuulutuse et müüb OWD kursuse kinkekaarti kahele. Ootasin vaikselt, kuni ükspäev oli hind piisavalt madal, et huvi tunda, ning lükkasin asjad vaikselt käima ;) Parajalt palju sai tõmmeldud, et leida paarimees (-naine), kontrollida kas kaup on aus ja tehing teoks teha.
Sukeldumiskursuste kinkekaardid olid Decostopi korraldatavatele kursustele. Käisin Kätliniga 2008 lõpus nende korraldatud proovisukeldumisel Kalevi "spaas", sealt oli kogemus hindele "5", seetõttu sai suht entusiasmiga oodatud juba kursuseid. Etteruttavalt ütlen - lõpptulemusega jäin väga rahule !
Teooriatunnid olid nagu ilmselt kõikjal mujal tehakse. Minu arust saaks 4 tunni materjali ka 2 tunniga loetud, aga PADI on PADI ja ilmselt on seal mingid nõuded ;) Basseinitunnid toimusid Kalevis, mis on ilmselt parim koht selleks. Miks ? Sest ma ei kujuta hästi ette, kuidas kahe meetri sügavusel õiget tunnet kohe kätte saab. Nelja meetri sügavusel on juba veidike sügavust, et mitte kohe pinnale vupsata kui vesti liigselt õhku lased (instruktor jõuab lestast haarata) ning kõrvade tasakaalustamist saab ka rohkem kui rubla eest harjutada (või siis istud valutavate kõrvadega ja mõtled kas nii peabki olema).
Basseinitundides loputati meid suht hästi. Põhiharjutustega said kõik hakkama, n-ö lakmustesti (lased maski vett täis ja siis nina kaudu puhud õhku sisse, kuni vesi välja voolab) peale ei sattunud keegi paanikasse ega hüpanud veest välja. Mingit jama ka ei tulnud kursuse jooksul ette- ei kukkunud balloon vesti küljest lahti ega löödud lestaga kellelgi maski näost... loodetavasti Neptun ei hoidnud meid tulevaste sukeldumiste "arvelt"...
jätkub...
Juuni alguses mööda veealust internetti kolades (lehtedel/foorumites siis, kus vastava ala tüübid kokku saavad ja mulle lasevad) oli ükspäev keegi postitanud kuulutuse et müüb OWD kursuse kinkekaarti kahele. Ootasin vaikselt, kuni ükspäev oli hind piisavalt madal, et huvi tunda, ning lükkasin asjad vaikselt käima ;) Parajalt palju sai tõmmeldud, et leida paarimees (-naine), kontrollida kas kaup on aus ja tehing teoks teha.
Sukeldumiskursuste kinkekaardid olid Decostopi korraldatavatele kursustele. Käisin Kätliniga 2008 lõpus nende korraldatud proovisukeldumisel Kalevi "spaas", sealt oli kogemus hindele "5", seetõttu sai suht entusiasmiga oodatud juba kursuseid. Etteruttavalt ütlen - lõpptulemusega jäin väga rahule !
Teooriatunnid olid nagu ilmselt kõikjal mujal tehakse. Minu arust saaks 4 tunni materjali ka 2 tunniga loetud, aga PADI on PADI ja ilmselt on seal mingid nõuded ;) Basseinitunnid toimusid Kalevis, mis on ilmselt parim koht selleks. Miks ? Sest ma ei kujuta hästi ette, kuidas kahe meetri sügavusel õiget tunnet kohe kätte saab. Nelja meetri sügavusel on juba veidike sügavust, et mitte kohe pinnale vupsata kui vesti liigselt õhku lased (instruktor jõuab lestast haarata) ning kõrvade tasakaalustamist saab ka rohkem kui rubla eest harjutada (või siis istud valutavate kõrvadega ja mõtled kas nii peabki olema).
Basseinitundides loputati meid suht hästi. Põhiharjutustega said kõik hakkama, n-ö lakmustesti (lased maski vett täis ja siis nina kaudu puhud õhku sisse, kuni vesi välja voolab) peale ei sattunud keegi paanikasse ega hüpanud veest välja. Mingit jama ka ei tulnud kursuse jooksul ette- ei kukkunud balloon vesti küljest lahti ega löödud lestaga kellelgi maski näost... loodetavasti Neptun ei hoidnud meid tulevaste sukeldumiste "arvelt"...
jätkub...
Snorkeldamas Leetses, 19 mai
Teen selle posti, et lihtsalt tärn märkmikku kirja saada. Käisin Mimicuga kuskil Leetse mõisast "vasakule" snorkeldamas, vaatamisväärsuseks "tavaline" Leetse pank. Mingit uppunud nodi ei kohanud.
Huvitava asjaoluna märgin, et kui enne olin käinud vees 10 kg tinaga, siis seekord oli seda miskipärast palju. Hullult pidi rapsima et pinnal püsida. Või oli tegu sellega, et me suht aeglaselt ujusime pinnal ja "friidaivisime" mitte nii tihti ? Igatahes sealt edasi pole mul olnud probleeme ujuvusega 7,5 kiloga vees käies.
Vees on igasugu elukaid...
... ja vahest uhub meri kaldale igasugu nodi.
Huvitava asjaoluna märgin, et kui enne olin käinud vees 10 kg tinaga, siis seekord oli seda miskipärast palju. Hullult pidi rapsima et pinnal püsida. Või oli tegu sellega, et me suht aeglaselt ujusime pinnal ja "friidaivisime" mitte nii tihti ? Igatahes sealt edasi pole mul olnud probleeme ujuvusega 7,5 kiloga vees käies.
Vees on igasugu elukaid...
... ja vahest uhub meri kaldale igasugu nodi.
esmaspäev, 5. oktoober 2009
S*tasolberdamine Noarootsis
(Kunagi tekitan ka kuupäevad millal ma kuskil olen käinud. Kui viitsin. Kui tahan.)
Maikuus tekkis soodne võimalus veeta päevake Noarootsis. Plaan oli ka meres snorkeldamas käia, lootused-ootused olid igatahes suured.
Kohapeal selgus et tänu ilusale ilmale, päikesepaistele ja merelt puhuvale tuulele oli vees meeletult mingeid pruune vetikaid arenema hakanud. Vee peal lebasid, nii kaugele kui silm ulatus nägema, pruunide kasvude hunnikud. Julge hundi rind on rasvane, seepärast kalipso selga ja uljalt vette. Esimesed 100 meetrit... kõik on vastikult libe, haiseb ja jääb jalge taha kinni. 200 meetrit- tekib mõte et vesi võiks juba sügavamaks minna. 300 meetrit - rajan kõhuga teed, põhjast pinnani on vetikasupp. 400 meetrit - ja õnneks on vesi juba nii sügav ja põhi nii liivane et vetikaid enam pea-aegu pole. 500 meetri peal polnud enam midagi. Samuti oli põhi sihuke igav ja "ainult" liivane, ainsa asjana tasub mainimist fakt, et paralleelselt kaldaga olid lahedad liivast vallid iga 20-30 meetri tagant. Vallide vahel oli sügav, tipus madal, nii, et lestaotstega sai põhja toetada ja pea veest välja pista.
Tagasi kaldapoole ujudes tekkis mõte, et lihtsam on Haapsallu ujuda kui läbi selle vetikamassi üritada. Teinekord võib-olla teengi ära.
Maikuus tekkis soodne võimalus veeta päevake Noarootsis. Plaan oli ka meres snorkeldamas käia, lootused-ootused olid igatahes suured.
Kohapeal selgus et tänu ilusale ilmale, päikesepaistele ja merelt puhuvale tuulele oli vees meeletult mingeid pruune vetikaid arenema hakanud. Vee peal lebasid, nii kaugele kui silm ulatus nägema, pruunide kasvude hunnikud. Julge hundi rind on rasvane, seepärast kalipso selga ja uljalt vette. Esimesed 100 meetrit... kõik on vastikult libe, haiseb ja jääb jalge taha kinni. 200 meetrit- tekib mõte et vesi võiks juba sügavamaks minna. 300 meetrit - rajan kõhuga teed, põhjast pinnani on vetikasupp. 400 meetrit - ja õnneks on vesi juba nii sügav ja põhi nii liivane et vetikaid enam pea-aegu pole. 500 meetri peal polnud enam midagi. Samuti oli põhi sihuke igav ja "ainult" liivane, ainsa asjana tasub mainimist fakt, et paralleelselt kaldaga olid lahedad liivast vallid iga 20-30 meetri tagant. Vallide vahel oli sügav, tipus madal, nii, et lestaotstega sai põhja toetada ja pea veest välja pista.
Tagasi kaldapoole ujudes tekkis mõte, et lihtsam on Haapsallu ujuda kui läbi selle vetikamassi üritada. Teinekord võib-olla teengi ära.
reede, 2. oktoober 2009
Aprillis sai käidud Ihasalu poolsaare läänekaldalt vees ja Pakri poolsaare idakaldal "tuulikute juures".
Ihasalu ps-l oli sihuke rohkem avaliku ranna moodi vetteminekukoht. Lihtsalt tee, mis keeras metsa vahele ja selle lõpus sihuke isetekkeline parkimisplats. Võis olla, et seal oli asfalt ka maas... Vees midagi liiga huvitavat polnud, mõned üksikud kivihunnikud ehk välja arvata. Positiivne oli asjaolu, et suht kiiresti läks sügavaks. Vesi oli külm (~5 kraadi) ja päev päiksepaisteline.
Pakri poolsaarel sai käidud paar nädalat hiljem. Sisse tuli ronida üle mehesuuruste libedate kivide, kuid teisel pool neid oli koheselt 3-4 meetrit sügav vesi. Ja paeastangud. Ja värviline mere-elustik. Ja nähtavus rohkem kui kümme meetrit, ilma igasuguse hõljumita. Ilmselt on antud koht piisavalt nii-öelda avamere lähedal, et seal nii selge oli. Vetikaid ja muid molluskeid, mis suvel kipuvad vohama, polnud veel kasvama hakanud, see tegi ringisolberdamise üpris meeldivaks. Suht ranna ligi on paar sõiduautost suuremat kivi, nende külje all ujus igasugu väiksemaid prahikalu, näha oli ka paari kämblasuurust lesta. Vees sai oldud üle 2 tunni (mälu järgi) ja vaatamist jäi teisekski korraks. Kahju, et ei seigelnud mööda rannikut, oleks rohkem astanguid näinud - kohati seal on paekivi näha ja kohati nagu polegi teisi - ei oska end paremini väljendada. Ujusin avamere poole, seal oli palju põnevat/inimtekkelist. Konkreetselt ei hakka siin kirjutama. Kes on käinud, see teab, kes ei tea aga tahab näha, võib mu käest küsida või kaasa kutsuda :P Igasugu tüüpe kellel on sukeldumisvarustuse kohustusliku komponendina rauasaag ja võrk kaasas, on suht palju pahandust meite vetes teinud, sellest ka sihuke ettevaatus postitamisel. Igatahes, vees on asju.
Mis nende kahe veeskäimisega targemaks sain kuiva maa asjades, on see, et suht palju igasugu "era(-tee, -maa, -mets, -mutimullahunnik)" märke. Isegi liiga palju. Tühjad maalapid on ostetud mere äärde, keegi neil ei ela ega tegutse, aga märk pannakse ikka. Ise kellegi maa peale ronida ei taha (teatud austus eraomandi vastu siiski on, pole ma "päris-linnakas"), aga kohati ajab suht närvi küll kui keset tühja metsa on äkitselt "eravaldus" või "eratee". Ja igasugu "naabrivalvet" teostavate tädikestega ka ei taha seletama hakata, igameheõigusest teavad sihukesed harilikult seda osa, mis nende õigusi puudutab; kohustuste osa on üldiselt lugemata jäänud. Ja ei jäägi muud üle, kui tõdeda et n-ö normaalseid vetteminekukohti on meie pika rannajoone kohta ääretult vähe.
Ihasalu ps-l oli sihuke rohkem avaliku ranna moodi vetteminekukoht. Lihtsalt tee, mis keeras metsa vahele ja selle lõpus sihuke isetekkeline parkimisplats. Võis olla, et seal oli asfalt ka maas... Vees midagi liiga huvitavat polnud, mõned üksikud kivihunnikud ehk välja arvata. Positiivne oli asjaolu, et suht kiiresti läks sügavaks. Vesi oli külm (~5 kraadi) ja päev päiksepaisteline.
Pakri poolsaarel sai käidud paar nädalat hiljem. Sisse tuli ronida üle mehesuuruste libedate kivide, kuid teisel pool neid oli koheselt 3-4 meetrit sügav vesi. Ja paeastangud. Ja värviline mere-elustik. Ja nähtavus rohkem kui kümme meetrit, ilma igasuguse hõljumita. Ilmselt on antud koht piisavalt nii-öelda avamere lähedal, et seal nii selge oli. Vetikaid ja muid molluskeid, mis suvel kipuvad vohama, polnud veel kasvama hakanud, see tegi ringisolberdamise üpris meeldivaks. Suht ranna ligi on paar sõiduautost suuremat kivi, nende külje all ujus igasugu väiksemaid prahikalu, näha oli ka paari kämblasuurust lesta. Vees sai oldud üle 2 tunni (mälu järgi) ja vaatamist jäi teisekski korraks. Kahju, et ei seigelnud mööda rannikut, oleks rohkem astanguid näinud - kohati seal on paekivi näha ja kohati nagu polegi teisi - ei oska end paremini väljendada. Ujusin avamere poole, seal oli palju põnevat/inimtekkelist. Konkreetselt ei hakka siin kirjutama. Kes on käinud, see teab, kes ei tea aga tahab näha, võib mu käest küsida või kaasa kutsuda :P Igasugu tüüpe kellel on sukeldumisvarustuse kohustusliku komponendina rauasaag ja võrk kaasas, on suht palju pahandust meite vetes teinud, sellest ka sihuke ettevaatus postitamisel. Igatahes, vees on asju.
Mis nende kahe veeskäimisega targemaks sain kuiva maa asjades, on see, et suht palju igasugu "era(-tee, -maa, -mets, -mutimullahunnik)" märke. Isegi liiga palju. Tühjad maalapid on ostetud mere äärde, keegi neil ei ela ega tegutse, aga märk pannakse ikka. Ise kellegi maa peale ronida ei taha (teatud austus eraomandi vastu siiski on, pole ma "päris-linnakas"), aga kohati ajab suht närvi küll kui keset tühja metsa on äkitselt "eravaldus" või "eratee". Ja igasugu "naabrivalvet" teostavate tädikestega ka ei taha seletama hakata, igameheõigusest teavad sihukesed harilikult seda osa, mis nende õigusi puudutab; kohustuste osa on üldiselt lugemata jäänud. Ja ei jäägi muud üle, kui tõdeda et n-ö normaalseid vetteminekukohti on meie pika rannajoone kohta ääretult vähe.
esmaspäev, 28. september 2009
Esimene mereskäik... see aasta
... toimus kuskil veebruari lõpus. Vesi oli mõnusalt jahe ning ühtegi elusat olendit vee all ringi ei sebinud. Et suht uus teema mu jaoks talvel ujumaskäimine, sai väikse ringiseiklemise järel põhjarannikul lõpuks Laulasmaal sisse ronitud, kohe SPA juures mererannas. Oleks võinud mujalgi, kui oleks lihtsalt vette saanud. Jägala jõe suudmes oli olukord näiteks selline:
Laulasmaale jõudes oli ilm pilviseks läinud. Ega midagi, nodi selga ja vette. Käisin ilma balloonideta, tol ajal polnud veel OWD-d tehtud (PADI kursus "open water diver," mis annab põhitõed ja n-ö õiguse sukelduda). Laulasmaa rannaga (ja ka iga supelrannaga) on see paha lugu, et sügavaks läheb aeglaselt, ka on vee all suhteliselt igav. Seal oli tegelikkuses üht-teist isegi näha, kaugemal on lahedaid kive vee all, rohkelt on kõiksugu merikarpe. Ja vesi - täielik läbipaistvus. Tookord võis olla seda nii 10 meetri ringis ja kui veel päike oleks ka paistnud, oleks meri sinisinine või siniroheline olnud :)
Kevadtalvel, kui vesi on veel paar-kolm kraadi, pole tänu tänapäevasele tehnoloogiale e. naha vastu liibuvale märjale kalipsole vees külm. Vähemalt aktiivselt ringi ujudes mitte. Ainuke koht, kust vesi naha ligi saab, on maski ja toru vahelt n-ö vuntside juurest. Algul on veidike rõve, pärast külm ning mingi hetk tunned, kuidas sissehingatav õhk on soojem kui vesi.
Liba-freedaivides polnud ma tähelegi pannud kuidas miskine deltaplaaniga tüüp suht lähedale oli lennanud - ei seostanud selle aparaadi mootoriurinat millegi muu kui mõne paadiga. Ilmselt oli tüüp sama üllatanud kui mina - ei tea mida ta lootis veest leida. Igatahes olla ta pealtnägija sõnul suht madalale laskunud minu kohal.
Mingi hetk leidsin vee alt ämbri. Enne veest väljatulekut tõstsin selle suure kivi otsa. Las kohalikud mõtlevad, kuidas üks ämber keset jääkülma vett järsku sinna ilmus.
Laulasmaale jõudes oli ilm pilviseks läinud. Ega midagi, nodi selga ja vette. Käisin ilma balloonideta, tol ajal polnud veel OWD-d tehtud (PADI kursus "open water diver," mis annab põhitõed ja n-ö õiguse sukelduda). Laulasmaa rannaga (ja ka iga supelrannaga) on see paha lugu, et sügavaks läheb aeglaselt, ka on vee all suhteliselt igav. Seal oli tegelikkuses üht-teist isegi näha, kaugemal on lahedaid kive vee all, rohkelt on kõiksugu merikarpe. Ja vesi - täielik läbipaistvus. Tookord võis olla seda nii 10 meetri ringis ja kui veel päike oleks ka paistnud, oleks meri sinisinine või siniroheline olnud :)
Kevadtalvel, kui vesi on veel paar-kolm kraadi, pole tänu tänapäevasele tehnoloogiale e. naha vastu liibuvale märjale kalipsole vees külm. Vähemalt aktiivselt ringi ujudes mitte. Ainuke koht, kust vesi naha ligi saab, on maski ja toru vahelt n-ö vuntside juurest. Algul on veidike rõve, pärast külm ning mingi hetk tunned, kuidas sissehingatav õhk on soojem kui vesi.
Liba-freedaivides polnud ma tähelegi pannud kuidas miskine deltaplaaniga tüüp suht lähedale oli lennanud - ei seostanud selle aparaadi mootoriurinat millegi muu kui mõne paadiga. Ilmselt oli tüüp sama üllatanud kui mina - ei tea mida ta lootis veest leida. Igatahes olla ta pealtnägija sõnul suht madalale laskunud minu kohal.
Mingi hetk leidsin vee alt ämbri. Enne veest väljatulekut tõstsin selle suure kivi otsa. Las kohalikud mõtlevad, kuidas üks ämber keset jääkülma vett järsku sinna ilmus.
laupäev, 26. september 2009
Ja siis mõned pildid-videod
Vabasukelduja e. freediver: http://www.youtube.com/watch?v=zNYFD1ZuA24
Allveekalastaja (miskise sooja mere stiilis): http://www.youtube.com/watch?v=n-Q6zOhq-Hk
Harrastussukelduja(d): http://www.youtube.com/watch?v=PGJFSPp8YaE
Tehniline sukelduja: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/18/TechDiving_NOAA.jpg
Wikipedia artikkel, mis suht-koht selle kõige ära seletab: http://en.wikipedia.org/wiki/Diving_activities
Kirsiks tordi peale üks tõsine töömees-sukelduja: http://www.descocorp.com/diver%20in%20sludge.jpg
Vabasukelduja e. freediver: http://www.youtube.com/watch?v=zNYFD1ZuA24
Allveekalastaja (miskise sooja mere stiilis): http://www.youtube.com/watch?v=n-Q6zOhq-Hk
Harrastussukelduja(d): http://www.youtube.com/watch?v=PGJFSPp8YaE
Tehniline sukelduja: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/18/TechDiving_NOAA.jpg
Wikipedia artikkel, mis suht-koht selle kõige ära seletab: http://en.wikipedia.org/wiki/Diving_activities
Kirsiks tordi peale üks tõsine töömees-sukelduja: http://www.descocorp.com/diver%20in%20sludge.jpg
reede, 25. september 2009
Alustuseks
Kevad ja suvi on seljataga e. suht see osa kus vee alla saab on möödas ja sügis (loodetavasti pikk) veel ees. Paras aeg teha siis tagasivaade kus käidud ja mis nähtud. KAHJUKS ei oma ma kaamerat et huvitavamaid asju jäädvustada. Julgen siiski väita, et veealune maailm on oluliselt kolmemõõtmelisem kui veepealne, ning kahemõõtmelisena ei saa seda piisavalt pädevalt kajastada.
VEE ALLA saab minna väga erinevalt, siinkohal ei mõtle ma allvelaeva. Alates enne sukeldumist Archimedeslikus tõdemisest "jest kamen, budet daiv" kuni variandini, et sul on kaasas 2+N ballooni, seljas kõige vingem varustus mida üldse on toodetud ning sa oled erinevaid vidinaid-pudinaid üle keha täis riputatud nagu juudi jõulupuu. Oman tagasihoidlikku arvamust et tegelikkuses pole oluline millega ja kuidas sa sukeldud, vaid see, et sa seda teed ja naudid.
Põhiliselt küsitakse mu käest "mida sa vee all nägid" ja mõnikord arvatakse, et sukeldumine on ohtlik. Mida näha... eks ma üritan kirjutan sellest. Ohtlikuse üle ütleksin et tegelikult on tegemist suht ohutu alaga - lolluseid tehes on kindlasti võimalik otsa saada. Usun et näiteks autosõit on oluliselt ohtlikum - reageerima peab oluliselt kiiremini kui sukeldudes. Akvalangi või siis SCUBA küljes pole ühtegi ventiili/kraani/virblit, mida keerates, väänates või rebides oleks võimalik sekundi murdosa jooksul otsustada oma elu üle. Isegi kui peaks mingil põhjusel lõppema momentaalselt õhu juurdevool, suudab tavaline inimene vähemalt minuti või kaks enne kui ta end tõsiselt halvasti hakkab tundma... aga minut on üldjuhul piisavalt pikk aeg, et ujuda pinnale või taastada õhu juurdevool.
VEE ALLA saab minna väga erinevalt, siinkohal ei mõtle ma allvelaeva. Alates enne sukeldumist Archimedeslikus tõdemisest "jest kamen, budet daiv" kuni variandini, et sul on kaasas 2+N ballooni, seljas kõige vingem varustus mida üldse on toodetud ning sa oled erinevaid vidinaid-pudinaid üle keha täis riputatud nagu juudi jõulupuu. Oman tagasihoidlikku arvamust et tegelikkuses pole oluline millega ja kuidas sa sukeldud, vaid see, et sa seda teed ja naudid.
Põhiliselt küsitakse mu käest "mida sa vee all nägid" ja mõnikord arvatakse, et sukeldumine on ohtlik. Mida näha... eks ma üritan kirjutan sellest. Ohtlikuse üle ütleksin et tegelikult on tegemist suht ohutu alaga - lolluseid tehes on kindlasti võimalik otsa saada. Usun et näiteks autosõit on oluliselt ohtlikum - reageerima peab oluliselt kiiremini kui sukeldudes. Akvalangi või siis SCUBA küljes pole ühtegi ventiili/kraani/virblit, mida keerates, väänates või rebides oleks võimalik sekundi murdosa jooksul otsustada oma elu üle. Isegi kui peaks mingil põhjusel lõppema momentaalselt õhu juurdevool, suudab tavaline inimene vähemalt minuti või kaks enne kui ta end tõsiselt halvasti hakkab tundma... aga minut on üldjuhul piisavalt pikk aeg, et ujuda pinnale või taastada õhu juurdevool.
Tellimine:
Postitused (Atom)