Männikul ongi mõnigi asi vee all

Kogu seiklus algas sellest, et Rait korraldas sukeldumaminekut ühte megahuvitavasse kohta ja kuulutas feissbuugis et soovijad võivad kaasa tulla. Kliima tõttu jäi megahuvitavasse kohta minek ära, läksime hoopis Männikule Trapi hotelli kõrvale karjääri.

Õhk oli -4, vesi pinnal 1 soojakraad, sügavamal 3. Veepind kaetud ühtlase lumekihiga.

Alustuseks pilt:


"Seiklused" algasid juba ballooni järgi minnes. Tallinn oli lund TÄIS sadanud ja kuskil polnud ühtegi lumesahka. Luban, et ostan endale mingi erikuradisuure mootoriga (militaar)dziibi kohe, kui muu(d) raha neelav(ad) auk (augud) täis topitud... Enamus pööretest tuli rahvaralli stiilis külg ees. Balloon kätte saadud, hakkasin parklast välja sõitma... Hea et väga ei kiirustanud, hoovi keeras rallikäiguga kurvasilmne mersu, maandus esistanget küljest rebides lumehanges ja jäi sinna totakalt nina püsti seisma. Mersu rooli tagant hüppas välja miski naaritsa-poolkasukas milf, hakkas kätega vehkima ja valju häälega kisama. Ega siis midagi, haarasin telefoni, helistasin klubisse... ja sõitsin kätte juhatatud alternatiivset väljapääsu mööda parklast minema. Selja taha jäi tagaratastega lumefontääne üles keerutav mersu... Ei tunne küll et karmavõlga oleks tekkinud.

Männikule jõudes oli seal ka kõik lahedalt lume all, tee suht kitsalt lahti lükatud... Eks siis tuli autoga puksida mingi parkimiskoht ja - vette ! Tõsi, kõik nii libedalt ei läinud - olin hankinud paksud kindad talve silmas pidades. Üks neist ei tahtnud kätte minna, tea kas oli kinnas külmaga kahanenud või käsi paisunud :D Regu õnneks ära ei külmunud, mida veidike kartsin... Tahab teine hooldust ja kõpitsemist saada päris kindlasti.

Veepind oli lund täis, nagu ennist kirjutasin. Nähtavus vee all - megahea Eesti siseveekogu kohta. Kuhugi olid kadunud ka megapikad taimed, mis viimasest käigus sinna meelde olid jäänud. Rait juhina ujusime hotellipoolsest nurgast lõuna poole. Järk-järgult läks sügavamaks, kümme meetrit oli maksimum mis kätte sai. Karjääri "tagumises nurgas" (edelanurgas, kui kaarti vaadata) olid *eriti* lahedad liivast künkad - nagu oleks keegi kalluriga maapinnale kuhja maha kallanud või kopaga selle kokku kühveldanud. Lapsepõlves oli see karjäär veest tühi, seega peab teooria suht suure tõenäosusega paika ( Heureka?!? :P ). Mingisugused poole meetrise läbimõõduga torud vedelesid ka seal hunnikute vahel. Ühes sügavamas vaos "kükitas" minu lesta pikkune linask, jämedust keskmise sääremarja jagu. Tegelane oli uimane ja lasi endale päris lähedale, seepärast julgen väita et tegu polnud optilise illusiooniga. Mingi hetk avastas ta enda jaoks ümbritseva maailma ja lasi kähku jalga. Teised teda ei näinud, tõsi...

Tagasi pöörates nägime veel rohkem ahvenaid ja nende "pesasid." Ühe sellise kuju oli imelik, ujusin lähemale ja nägin et liigutab... Ei saanud aru millega tegu ja veel lähemale ujudes hakkas rohkem liigutama. Tegu oli ujumismaskiga, mis klaas allapoole põhja oli vajunud ja mille rihm õõtsus vaikselt maski kohal. Võtsime maski kaasa ja suht varsti olime tagasi seal kus alustasime.

Leitud maski pesin kodus leige vee ja seebiga puhtaks. Firma nime sellel peal ei ole ja netist ma ühegi tuntuma tootja kodukalt või googlist sarnast maski ei leidnud. Tegu pole päris proffesionaalse sukeldumiseks mõeldud maskiga, usun et see on mõni üldises kaubandusvõrgus müügil olnud "snorkeldamise" mask. Kui keegi on (või teab kedagi) ära kaotanud rohelise raamiga maski, võib ühendust võtta ja saab selle kätte. Näiteks postitab siia kommentaari.

Sukeldumise kohta on rohkem pilte Raidu pildialbumis: http://www.lap.ee/teder/pildid/20101127-Manniku_karjaar/

Igatahes - oli ideaalne sukeldumisilm! Päike oleks võinud paista, oleks veel kaugemale vee all näinud arvatavasti :D

Käidud

Samuses eespoolmainitud veekogus on siis ära käidud... Õhtul, vist neli nädalat tagasi juba. Kõike ei jõudnud läbi ujuda. Enamuses oli sügavust max. kaks meetrit, ühes kohas oli ka kolmemeetrine "auk". Taimestikku polnud, põhja kattis savikas kruus... Kaugel Äntu nähtavusest see koht, seekord.

Päeva ajal minna, jõuab ehk rohkem läbi ujuda. Kahtlen küll kas sügavamat kohta leiab kuskilt...

Make a wish on a shooting star

... ja võibki soov täide minna. Eelmise aasta lõpus kribasin siia, et tahaks minna kuhugi sukelduma, kus keegi pole veel käinud, noh... ja leidsingi sellise koha. Sada protsenti kindel ma pole, aga kuna koha haldaja väitis, et keegi pole selle sooviga veel pöördunud tema poole, siis võin arvata et olen esimene. Nähtavust ja ruumi peaks olema nagu Äntus, muahah.

Rummus proovisukeldujaid vaatamas

3-ndamal oktoobrikuu päeval korraldas Maremark tasuta proovisukeldumise Rummus. Polnud ise pea kuu aega juba vette saanud, seega kruiisisin kohale. Vettemineku kohaks oli kuulutatud kaldtee, see mis jääb maantelt tulevast sissesõiduteest paremale, sinna keerates jäi mulje nagu oleks tulnud laulupeole... Kohapeal kuulsin et registreerinud oli 49 proovisukeldujat, lisaks oli veel litsenseeritud sukeldujaid 10 ringis ja instruktoreid-daivmastereid vist ka sama jagu.

Litsentsiga sukeldujad (k.a. mina) suunati kohe vette, kaldal läks proovikatega sebimiseks. Kuulda oli et üritati jaotada inimesed gruppidesse, kes siis vette lohistatakse. Miskid neli tegelinskit olid kohale tulnud nii, et pidid suht vara laeva peale minema. Hõigati välja et need neli lähevad esimestena vette, kellel veel kiire on, tulgu ka ette ja käbens pannakse asi käima. Nojah. Igatahes neljast loivas ette vaid üks, ülejäänud kolm olid kuhugi kadunud. Kaua ei viitsinud niisama teematada, läksin tõmbasin hülgenaha selga ja tatsasin vette, kusjuures ei jäänudki viimaseks litsenseeritud patsaaniks varustuse selgatõmbamisega, enda üllatuseks. Igatahes selleks ajaks kui paarilised jõudsid vette, oli esimene proovisukelduja ka valmis pandud.

Ujusime sisseminekukohast kursiga 230..240 veidike aega, kuni sattusime kohale, kus oli ekskavaatorit välja lohistatud. Kahte vagu põhjas "kaunistasid" põhiliselt trossijupid, aga oli ka mingi osa kopa mootorist (või siis suruõhukompressor), tohutu suur elektrimootori kest, mingi osa hästi jämedat ketti (sarnane jalgrattaketiga), kopa kopp (saate aru küll). Meeletu jõuga oli tiritud, sest 1-2 meetri sügavustest kraavidest oli suudetud kõik see kola läbi tõmmata kinni jäämata.

Mingi aja pärast keerasime otsa ringi. Vastik oli, et üks hetk läks kompassi vaatamine sassi- ei mäletanud enam, kas olin rõngas keeranud 180 kraadi või mitte. Et mina olin juhtivas rollis, siis näitasin et teised jääks kohale, ise lähen üles. Õnneks said teised aru, käisin üleval ja kruttisin omast arust õige kursi sellele augule paika, kust vette olime läinud. Alla tagasi ja solistasime edasi; vaod veepõhjas kaotasime mingi hetk silmist. Sattusime ka veoauto kabiini otsa, mis lihtsalt vedeles keset siledat platsi. Creepy.

Pikalt ujudes hakkas õhk otsa saama - mina olin võtnud 10 liitrise ja ühel kompanjonil oli 15 liitrine selle aja peale tühjaks saamas (mõlemal meil siis 50 BAR sees). Näitasin, et jätkame 30-ni. Üpris varsti sattusime kunagise tee jälgedele, mis kalda poole läks ja pöörasime selle peale. Kui õhk oli 30, polnud madalamaks minemisest veel haisugi; läksime igatahes üles. Tulemus oli päris "hea"- päris kaugel olime veel kaldast. Huvitav, mida ma küll AOWD navigatsioonitunnis õppisin ja miks ma seal suutsin päris täpselt ujuda...

Kaldal toimuv aktsioon oli igatahes muutunud selliseks, et instruktorid/divemasterid tassisid inimesi ükshaaval vee alla ja sealsamas veepiiril vahetati kalipsod ja pandi selga raskusvööd mis olid noh, selle kaaluga kuidas parajasti juhtus. Üldjuhul väga ülekaalutud mõnede proovijate jaoks. Ootasin minuga kaasas olnud proovisukelduja ka ära, aitasin tal nodi õigetesse kastidesse tagasi jagada ja kui nii poole nelja paiku sealt minema sain, siis proovimine käis veel täies hoos.

Logisse vaadates oli see mu 14. sukeldumine. Võiks rohkem... Eks omajagu ole ka asi selles, et pole kindlat buddyt kellega koos käia. Iga kord suht tundmatute tegelastega paaris olles on alati sihuke veic ebakindel tunne, et ei tea mis teha ja kas teine tegelane tahab rahulikult ringi vaadata või torpeedona ringi tormata. Tea, kas peaks jõuluvanale kirja saatma :D

AOWD navigatsioon ja ujuvus

Eile-täna sai siis tehtud AOWD kursuse navigatsioon ja ujuvus. Kõlab nagu midagi väga "basicut," tegelikkuses algkursusel neid teemasid väga põhjalikult ei käsitleta...

Mõlemad tunnid tegin Maremarkiga Männiku karjääris. Navigatsiooni e. kompassi järgi ujumist oli seal väga hea teha, põhjaprofiil on järskude tõusude-langustega. Vahepeal peab ujuvust sättima ja siis läheb kompassi vaatamine meelest ära. Sain hakkama, tundub, sest alati jõudsin alguspunkti tagasi. Nähtavus oli navigeerimise ajaks kah täielik null - koos minu ja instruktoriga oli vees teisigi.

Täna sai ujuvust harjutada. Kui ma olin käinud alati 12 kiloga sukeldumas, siis pärast mitmekordset ümbertõstmist ja vähemaks võtmist jäin 7,5 peale. Ujuvus oli igatahes väga hea, reguleerimiseks tuli väga vähe inflaatorit näppida ja õhku, nagu lubatud, jätkus kauemaks.

Nähtavus oli 5+ (meetrit), veetemperatuur 14 kraadi. Eile ei näinud eriti midagi, täna sattusime korduvalt päris purakatele ahvenatele. Et olen väsinud, siis ei oskagi ülevoolavaid emotsioone paremini kirja panna praegu.

Lõuna-Eesti ja Äntu

7 / 8 august 2010

Õnnestus teha ring Lõuna-Eestis. Muuhulgas vedasin kastiga solberdamisnodi kaasa ja õnnestuski kaks korda muude toimetuste vahele vees/selle all käia.

Kõigepealt Vagula järv. Tavapärane pruunika veega järv, huvitaval kombel ei olnud vaatamata kuumadele ilmadele vees hõljuvat kraami liiga palju, seepärast ka nii ~2 meetrit nähtavust. Põhi oli madalamas osas liivane, sügaval mudane ja ohtralt oli järvekarpe. Vaimustust see ei tekitanud, suht kiiresti ronisin välja (Muide, ma ütleks et 2 m on "hea" nähtavus - mingis selgema veega kohas on pärast sukeldujate "gangbangi" nähtavus selline, et oma näppu näed siis kui selle maski klaasi vastu paned.)

Tagasiteel kasutasin võimalust Äntu Sinijärvest läbi käia. Parkla on seal meeletult väike ja see kord pühapäevaselt autosid täis. Vette saab peale pisikese sillakese ka kaldalt, mida küll ei soovita, sest see on soine ja võib lihtsalt sisse vajuda.

Järv valmistas väikese pettumuse oma sügavusega. Enamuse ajast võis olla seal 3-4 meetrit, erinevate järvesoppide vahel ujudes aga kohati alla kahe meetri. Allikate kohal ei oska arvata, kui sügav oli, vist üle 5 meetri tuleb ära ? Allikad olid väga muljetavaldavad, noh, ma kardan et vaatepilt on suht kordumatu, vähemalt Eestis. Ühest savisemast allikast tõusis sinakat savi koos veega välja, vaatepilt oli eemalt ERITI lahe. Külm vesi allikate kohal pani vee sillerdama. Paar korda nägin ühte pirakat ahvenat mööda ujumas, ühes soojemas järvesopis oli pisemate angerjate parv peesitamas.

Hea, et ballooni kaasa ei lohistanud... oleks põhjas ainult muda üles keerutanud. Järv on piisavalt madal, et kopsude najal huvitavamaid kohti/nähtusi lähedalt vaadata.

Rummu karjäär

29. juuli

Käisin sõber Andoga sukeldumas tol neljapäeval, Rummus. Ilmaga vedas, soe ja päikseline.

Ando võttis klubist täisvarustuse ja mina ballooni. Miks seda mainin - varustust kokku pannes selgus, et kõigepealt hakkas Andol normaalselt kinni keeratud regulaatori 1. astme vahelt kuskilt ebanormaalsest kohast õhku välja vusisema ja siis selgus, et ballooni ei õnnestu enam kuidagi kinni keerata - kuidagi õnnestus alguses natuke lahti keerata, pärast käis käepide ringi vms. Miskitmoodi õnnestus suht tilbendav kraan kinni saada, regust üleliigne surve välja lasta... ja siis ei tulnud regu enam otsast. Kõva pool tundi pusimist ja riidetükiga keeramist ning lõpuks kuidagi õnnestus. Vahetasime regud omavahel ära, nii et poolkatkise kraaniga oli komplektis normaalne regu (minu oma) ja renditud regu oli minu ballooni küljes. Seda kinni keerates käis ta alguses väheke ringi ja kui ma väheke keerasin kahe sõrmega, fikseerus kuidagi mingis poolkülili asendis... njah. Õhku sealt enam ei visisenud ja otsustasime siiski sukeldumas ära käia, juhtub mis juhtub.

Sukeldumisega oli kõik õnneks OK, etteruttavalt öeldes. Saime normaalselt alla, ei kaotanud üksteist silmist ja "täitsime" muud sihukesed punktid, mis tunnis õpetatud. Üritasin navigeeruda kompassiga, ujuda "kolmnurka" - kuna ei viitsinud lugeda lestalööke, siis üritasin kella järgi (x minutit ühel kursil, samapalju teisel kursil jne.). Väga hästi välja ei kukkunud, sest alguspunktist kaldusin mööda.

Huvitavamad kohad (loe: paehunnikud ja "seinad" kust seda murtud) olid kalda ääres. Kaugemal oli suhteliselt ühtlane sile põhi, vähese hõljuva mudaga. Ühes punktis oli jämedaid metallvaiu kivide sisse taotud (enne auke ette tehtud ikka vast ?), need helisesid nagu tumeda kumava häälega keelpill, kui käega tõmbasid.

Pärast sukeldumist üritasin leida teeotsa, mis viiks karjääri läänepoolse otsa juurde (seal on mingid hooned ja töökojad vee all), aga kõik teed lõppesid tupikuga...

Vahepeal on olnud hullumeelselt kiire... katsu sa korraga palgatööd teha, ehitada, patriootlik olla, eraeluliste küsimustega tegeleda ja vee alla ka veel jõuda... kuid ma EI KURDA! Ülimalt põnev, huvitav ja lõbus on olnud.

Pärast Leetse jääsuppi olen siis käinud...
* ballooniga sealsamas (16. mai)
* Linnahalli kai kõrval kuivaka meretund tehtud, nüüd võiks PADI mu serdi ka ära saata...
* Merekindluse "Tsitadell" varemete vahel ulbitud ( http://www.lap.ee/teder/pildid/20100601-Merekindlus+Tsitadell/ )
* Männikul öösukeldumisel käidud (6. juuli)
* "Tuulikute" juures Pakri poolsaarel ilma balloonideta (8. juuli, väga kehv nähtavus oli !)
* ja ühe korra ainult lestade ja maskiga, jällegi Leetses... basseinilestad on ikka mugavad küll :D

Kõik merre ujuma, vesi on juba soe!

... sest nii ongi! 2. aprillil k.a. sai hooaeg avatud Leetses vees käiguga. Et päev oli sisustatud muu tegevusega, jõudsin vee äärde alles seitsmest. Vastikult uduseks oli tõmmanud ja veepiiril oli mõnusalt kõrge jäävall. Üle selle sisse ronides märkasin et see, mis tundus olevat põhi, oli hoopis peene liivaga kaetud jää... sihuke mõnusalt libe.

Elu oli vees kahe viidika jagu, kes endast oluliselt suuremat märgates kähku lesta lasid. Jää oli väga ägedalt ära puhastanud vee all olevate kivide ülemised pooled u. meetri sügavuseni. Muidu vetikatega kaetud kivid olid igaüks oma "naturaalset" värvi teatud piirini, allpool vohas kõik puutumatult edasi. Pruunvetikas oli vallutanud jõuliselt kogu põhja.

Kohati hulpis jäätükke pinnal ning mullid liikusid väga-väga aeglaselt läbi vee. Huvitav, kas tegu oli nullilähedase temperatuuriga (soolane vesi ei külmu täpselt nulli juures)?

Märk maha

Eile, s.o. 31-sel märtsil, oli Tlna laht jäävaba. Jääkaart näitab pidevat sulamist Soome lahel, seega...

Vaba vett...

on juba kohati... karmim teema on see, et vee ligi viivad teed on täis tuisanud ja autoga läbimatud. Eks nüüd ilm näitab kas saab hooajaga vabas vees jätkata või peab veel basseinipõhja plaate loendama.

Kuiva nahaga ei pääse keegi...

... eriti kuiva ülikonna kursusel. Kui ikka väljalaskeklapp täiega muliseb, siis vastavalt newtoni mingile seadusele on igal aktsioonil reaktsioon. Kui õhk pääseb klapist välja, pääseb sealt ka vesi sisse. Vähemalt siis kui õhk on ülikonna seest otsa saanud. Basseinist välja ronides oli veetase ülikonnas tõusnud nii kõrgele, et maskiski oli vett silmini.

Enne sissehüpet ajasime ülikonnad selga ja läksime nendega dushi alla. Viisakas ikkagi jumal-teab-kus vees käinud ja kes-teab-kui-kaua varnas tolmu kogunud ülikonnad puhtaks loputada. Teised veekeskuse külastajad jäid muidugi silmad punnis vahtima. Igapäev ikka tuukrit dushi all ei kohta.

Üks küsimus ka teooria osa eksamilt:

Basseinitunnis nägid (kriipsuta alla õige(d) vastus(ed))
1. näkki
2. vaala
3. tuukreid
4. instruktorit
5. põhja

Kuivaka kursus

Kui lugejad teavad/mäletavad milline nägi välja "ennemuiste" tuuker, siis kuiv ülikond ongi see mida ta kandis. Sisuliselt. Muutunud on materjal ja palju muud- tänapäeval on lahendatud sisse ronimine hi-tech lukkudega ja presendi asemel on space age materjalid. Metallkiivri asemel on ujumismask ja seljas balloonid. Samuti hõljutakse vees, mitte ei käida mööda põhja tinasaabastega.

Võib-olla oleks ka lihtsam öelda et kuiv ülikond on pea-aegu nagu kalipso, ainult et vesi ei pääse sisse. Atribuutikat on ka väheke rohkem.

Igatahes nüüd saab eriti külma ilmaga vees käia. Puhtam ja kuivem tunne, vette ronides ja veest välja ronides. Piisab tõmbluku lahti tegemisest ja võid kuivana autosse ronida. Seda juhul, kui sukeldumise ajal kuskilt sisse lekkinud pole. Pöialt siinkohal püsti hoidma ei hakka, sest veealuses viipekeeles tähendab see pinnaletõusu.

Traditsiooniline "uuel aastal uue hooga" pealkiri

Niisiis. Kokkuvõttena sukeldumisaastast 2009:
*hulgaliselt snorkeldamist
*7 logitud sukeldumist
*mõned korrad soolotamist (lapsed, ärge seda kodus järgi tehke) ujuvuse ja kompassi harjutamiseks
*lisaks OWD kursuse sukeldumised mida ma ei loginud

sellest:
*1 vrakk
*2 öösukeldumist
*3,5 kilo kaotatud tinaraskuseid + raskustasku
*lõhutud lestakinnitus (plastikust julk purunes)
*koera poolt puruks näritud octo huulik
*hulgaliselt kalu (paar angerjat, lestad, kammeljad, emakalad ja prügikalad)
*veel rohkem positiivseid emotsioone

Uuel aastal oleks hüva kui saaks
*kuiva ülikonna kursusel käidud
*Äntusse
*Panga pangale
*Pakri poolsaarele (pole kaugeltki mitte läbi ujutud !)
*Kevadel külma vette (sest siis on kõige parem nähtavus) kohe jää minnes ja palju
*Kuhugi vähe tuntud lahesoppi, või laiule, kus pole veel kõike avastatud :)
*AOWD-le aasta lõpus ?

Rohkem kaalutust, igatahes !