Tee tema juurde oli viimane kord sopane ja konarlik, kuid päralejõudmine see-eest tegi nii palju rõõmu! Hüppasin jooksujalu autost välja ja natukese aja pärast juba lebasime teineteise embuses, tegin jalgadega tõukavaid liigutusi ja nautisin ta sügavat ilu!
Ah minge te ka... Pidasin silmas et käisin taas kord Rummus. Antud lõik on ajendatud mõnestki kirjatükist, kust lugesin kuidas keegi oli käinud soojas meres ja kõik oli nii imeline ja äge ja roosa ja helesinine ja ... niipea kui koopasse/vrakki/öösukeldumisele pidi ronima oli väkk, külm, väkk, väkk, väkk, vastik ja nõme. Kui kellelegi meeldis see stiil, millega esimesed kaks lõiku kirjutasin, siis olen ta nõus saatmagi sinna soojale maale. Vat nii! Sest tõeline värskus pärineb noolega kapis ja see on teadupärast Rummu karjääris uppunud majas, kuhu tuleb kõva pool kilomeetrit tugevat lestatööd teha ja seejärel igasugu urgastest sisse pugeda, et ligi pääseda! HA!
----
Ning nüüd rahulikumal lainel: käisin jällegi Rummus öösukeldumisel ja nautisin täiega olukorda ja seltskonda. Ma olen tegelikult tänulik, et saan vette tihti ja et mul on see võimalus. Selle tunde nimi on rahuolu, ning see tuleb siis, kui oled teinud ära hulga tööd, ning saavutad midagi. Võib-olla mõnede jaoks on saavutuse tunnustuseks vaja mingit ettenäidatavat paberit, skoori edetabelis või pjedestaali tipus telekaamerate ees. Sukeldumisel sellist väljundit ei ole, sest pealtvaatajale näeb see asi välja nii:
Pildi allikas: paljulevinud interneti "meme".
Seepärast kergitangi kulmu, kui keegi kilkab internetiavarustes, et ta on soojas meres sukeldunud ja seal on megahea nähtavus ja ta ei tea, kuidas Eestis üldse on võimalik sukelduda. Sellise lause kirjutaja ilmselt ei suudagi ja mul ei ole neist sooja ega külma - ma ei satu koos sellistega vee alla. Selles tões pole mingeid emotsioone, see lihtsalt on niiviisi.
Kindlasti on inimesi, kellele on sukeldumine puhtalt seltskondlik ettevõtmine. On ka neid kes ei saa sõpradest maha jääda, sest kõike tehakse koos, ja põhjuseid veelgi. Jah, sukeldumine on hobi, mille käigus sotsialiseerutakse ning see on hea "platvorm" - kriteeriumid, mis peavad olema täidetud, et saaks tegeleda hobisukeldumisega kehtivad universaalselt. Raha, vaba aeg, huvi vee all toimuva vastu - kui nimetada mõnda. Samas, nagu igas hobis, on inimesi kes lähevad süviti ning on inimesi, kes "hängivad kaasas". On ka neid, kes tahaks, aga mingil põhjusel ei saa, ning neid, kes saavad aga ei taha.
Mis ma ikkagi öelda tahan? Lihtne - igaüks peaks oma piire tunnetama. Pole "tegijaid" - igaüks sukeldub omades piirides. Vee alla minek on vaatamine enda sisse, üksinda toimetulek olukorra, mõtete ja alateadvusest esilekerkivaga. Õnnestunud sukeldumine algab ideest minna sinna, kus sul on piisavalt teadmisi ja kogemusi hakkamasaamiseks; järgmiseks - sobiv varustus, seejärel sukeldumiskohta jõudmine, täpne plaan ja varuplaan sukeldumiseks, tiimitöö kokkuleppimine, kontroll enne vetteminekut; sukeldumine nii, et plaanist kinni peetakse ning veest väljasaanuna õieti tegutsemine, et jõuaksid tervena koju. Neid tegevusi edukaks sukeldumiseks on veelgi, ei hakka siinkohal kõike välja tooma.
Järeldus?
Kui üks eelpool loetletud eeldustest ei ole täidetud, lõppeb sukelduja päev kehvasti. Olenevalt olukorra tõsidusest kas ebameeldiva tundega või kastis.
Kui keegi kirjutab/mõtleb/ütleb et Eestis pole võimalik üldse normaalselt sukelduda, siis vastan, et mõelge natuke. Ehk selgub mõtlemisega, et oma võimete piirides on sukeldumine siin maal vägagi nauditav :)
