Üldse mitte pinnapealsed tõed

Mõtlesin et kirjutan pikema üldfilosoofilise jutu sellest, milline suhtumine "viib edasi" sukeldumises. Aga siis kustutasin ära mis kirja panin; enamus oli nii kui nii halva sõnastusega. Esiteks pole ma kuskilt otsast instruktor/sukeldumisguru, teiseks, ma pole kaugeltki veel aru saanud, kuhu ma välja tahan jõuda. Esialgu tahan lihtsalt vee all käia, õppida, ning seda mitte pooleli jätta; see kõik tekitabki teatud heaolutunde, endalegi ootamatult Maslow püramiidi ühe osa. Viimane pole olnud eesmärk omaette.

Pean oluliseks kirjutada siinkohal, et arenguks mingil alal on vaja head õpetajat ja meeskonda. Hea õpetaja on kogemustega, metoodiline ja laia silmaringiga, kuid mitte ainult. Minu õnneks olen kokku puutunud Toomas "Tom" Valgega Merikuradist, kes ongi selline instruktor. Siinkohal ei ole mu eesmärk reklaami teha, kuigi nii vist välja kukub. Ma ei taha siin kedagi alahinnata, kuid ainsana Eestis oskab ta edasi anda seda "vundamenti" millele peab olema rajatud kogu sukeldumine. Lühidalt on need teadmised, kuidas käituda vee all meie "sügava pimeda mere" tingimustes, kuidas kontrollida enda ujuvust, asendit, liikumist, kriisisituatsioone lahendada, milliseid lähenemisi vältida ja mis suunas edasi areneda. Kahtlemata pole ma kõike veel omandanud, aga oluline on see, et protsess toimiks.

Ütlesin enne ka et oluline on hea meeskond. Peatumata pikemalt meeskonnatöö alustel, tahaks esile tuua ülepeksva ego puudumise, oskuse kommunikeeruda ja keskendumisele olulisele - sukeldumisele. Me käime vee all küllaltki aktiivselt, täiendame endid ja samas ei käi kaasas iga moeröögatusega. Me teame, kus me sukeldume ja mis plaani järgi, ning vees naljalt külm ei hakka. Ei saa öelda et tegeleme spordiga, sest numbreid - maksimaalset sügavust või kiireimat üle-Rummu ujumise aega me taga ei aja. Eks siin on oma osa igal "tiimi" liikmel, et meist pole saanud koogiküpsetamise-, õlle- või käsitööklubi.