3. detsember
Eile toimus Diversnight. Selle ürituse kohta leiab koduleheküljelt sellise lõigu:
The main purpose of the Diversnight arrangement is that we accomplish something together above the level of clubs and boarders. We get the opportunity to show the world what a great hobby we have, and maybe recruite more divers. Not only to the sport itself, but to year-round diving even if it might be a little dark and chilly.
Sündmusest on saanud ka maailmarekordi üritus. Rekordi näitajaks on number, kui mitu sukeldujat korraga teeb öösukeldumist.
Sellel aastal oli Tallinnas resideeruvate klubide sukelumiskohaks Vana Kalasadam. Suhteliselt eepiline koht, arvestades seda et sealt on leitud muugitud seife, huvitava sisuga käekotte (üks selline leiti ka see aasta) ja uppunud linnavalitsuse ametnikke (seekord ei leitud õnneks). Vee temperatuur oli 7 kraadi, läbipaistvus päris hea (välja arvatud kohtades, kus keegi oli vestist õhku välja pahistades kolinaga maksimaalse sügavuse saavutanud).
Sukeldumine nagu sukeldumine ikka. Vees märguannet sukeldudes oodates kuulsin järgmist dialoogi:
1: "Kas sul on ka parema käe kinnas kuidagi hästi tihedalt ümber käe"
2: "Ei, vasaku käe kinnas hoopis"
1&2: hämming
Video Reporteris
reede, 4. detsember 2009
teisipäev, 1. detsember 2009
Jaanipäev pea-aegu Äntu järvedes
23/24 juuni
... et suvest on möödas suht palju - siis edasised sissekanded-memuaarid-heietused on ilmselt suhtkoht lühikesed...
Enne kui jõudsin otsaga OWD avaveetundide juurde, avanes võimalus jaanipäev mööda saata Rakkes (tänu Indrekule/Katrinile - ja Arxile, kes oli võtnud vaevaks varustuse orgunnida - ja ka kõigile teistele kes tegid tolle nädalavahetuse meeldivalt meeldejäävaks) ja käia seal lähedal järvedes. Rakkele väga lähedal on teadupärast Äntu järved, Eesti Sukeldumise Meka, kus iga daiver ja daiverihakatis peab ära käima. Pole vist ühtki OWD kursust kus instruktor ei ütleks midagi stiilis "oh, ja siis muidugi kristallselge Äntu Sinijärv. Te pole seal veel käinud?" Etteruttavalt võin öelda, et me nendesse siiski ei jõudnud!
Esimesel päeval käisime Kamaru karjääris. Kaldalt vaadates tundus koht paljutõotav... Tegelikkuses oli nähtavus 1,5 meetrit, vesi piimjas (paekivikarjäär ikkagi) ning maksimaalne sügavus u. 2 meetrit. Pull oli see, et vaatamata siledale põhjale kadus orientatsioon üpris kiiresti - omast arust ujusin mingis suunas, kuid pinnale tulles sai aru, et tegelikult olin kaldunud kõvasti mööda. Mõnda pisikest vähki sai kohatud. Maa-ametist vaadates on seal karjääris huvitav vee alune sügavam (või madalam ?) koht - nagu pikk ristkülik.
Teisel päeval käisime Seljajärves. Tegu on suhteliselt tumeda veega järvega mille põhi on mudast - vähemalt seal, kust sisse läksime. Suht rõve oli ujuvust paika saada - ühel hetkel olin üleni mudapilve sees, suht pime oli, ning ei saanud aru kus on maa kus taevas. Käega põhja ka ei saa katsuda, sest see vajub millegi pehme ja põhjatu sisse. Ja mida rohkem vehid, seda pimedamaks läheb - kuni sinnamaani et ülespoole tõusmiseks lased vesti liiga täis ja kerkid korgina pinnale. Niiviisi paar-kolm korda korki mängides leidsin mingigi ujuvuse ja solberdasime vastaskalda poole, kus olid lahedad järvekarbid. Muud "ägedat" seal tookord ei kohanudki.
Huvitav, kas oleks "kõvem" kogemus olnud, kui oleks Sini- või Valgejärves käinud ? Ei tea, sest siiani pole sinna jõudnud - kuid üht-teist õpetlikku jäi külge, mida kristallselges vees ei oleks juhtunud.
... et suvest on möödas suht palju - siis edasised sissekanded-memuaarid-heietused on ilmselt suhtkoht lühikesed...
Enne kui jõudsin otsaga OWD avaveetundide juurde, avanes võimalus jaanipäev mööda saata Rakkes (tänu Indrekule/Katrinile - ja Arxile, kes oli võtnud vaevaks varustuse orgunnida - ja ka kõigile teistele kes tegid tolle nädalavahetuse meeldivalt meeldejäävaks) ja käia seal lähedal järvedes. Rakkele väga lähedal on teadupärast Äntu järved, Eesti Sukeldumise Meka, kus iga daiver ja daiverihakatis peab ära käima. Pole vist ühtki OWD kursust kus instruktor ei ütleks midagi stiilis "oh, ja siis muidugi kristallselge Äntu Sinijärv. Te pole seal veel käinud?" Etteruttavalt võin öelda, et me nendesse siiski ei jõudnud!
Esimesel päeval käisime Kamaru karjääris. Kaldalt vaadates tundus koht paljutõotav... Tegelikkuses oli nähtavus 1,5 meetrit, vesi piimjas (paekivikarjäär ikkagi) ning maksimaalne sügavus u. 2 meetrit. Pull oli see, et vaatamata siledale põhjale kadus orientatsioon üpris kiiresti - omast arust ujusin mingis suunas, kuid pinnale tulles sai aru, et tegelikult olin kaldunud kõvasti mööda. Mõnda pisikest vähki sai kohatud. Maa-ametist vaadates on seal karjääris huvitav vee alune sügavam (või madalam ?) koht - nagu pikk ristkülik.
Teisel päeval käisime Seljajärves. Tegu on suhteliselt tumeda veega järvega mille põhi on mudast - vähemalt seal, kust sisse läksime. Suht rõve oli ujuvust paika saada - ühel hetkel olin üleni mudapilve sees, suht pime oli, ning ei saanud aru kus on maa kus taevas. Käega põhja ka ei saa katsuda, sest see vajub millegi pehme ja põhjatu sisse. Ja mida rohkem vehid, seda pimedamaks läheb - kuni sinnamaani et ülespoole tõusmiseks lased vesti liiga täis ja kerkid korgina pinnale. Niiviisi paar-kolm korda korki mängides leidsin mingigi ujuvuse ja solberdasime vastaskalda poole, kus olid lahedad järvekarbid. Muud "ägedat" seal tookord ei kohanudki.
Huvitav, kas oleks "kõvem" kogemus olnud, kui oleks Sini- või Valgejärves käinud ? Ei tea, sest siiani pole sinna jõudnud - kuid üht-teist õpetlikku jäi külge, mida kristallselges vees ei oleks juhtunud.
Tellimine:
Postitused (Atom)