Seekordne Bungsbergil käik oli päris omamoodi. Õhtu oli päikseline, laine peaaegu olematu ja vrakk õnnestus ka esimese ülesõiduga leida.
Paadist vette läinud, ulpisin natuke paadi kõrval ja ootasin kaaslast. Lisaks minule oli vees veel kolm inimest. Ootasin pinnal, äkki tunnen kuidas lestaotsad lähevad millegi vastu. Esimene mõte: keegi vees olijatest on pinna all ning ma olen jalgadega ta otsas. Paat ja laskumisots olid minust 10-15 meetrit. Liigutasin jalgu, hakkasin end horisontaalseks keerama, kui tundsin nagu oleks kellelegile otsa astunud. Järgnes tugev tõuge kõhu vastu, vahtisin ringi vee all kui ka pinnal, kuid kedagi ei näinud. Hüüdsin paati: "kes mu selja taga on???" "Ei ole kedagi," tuli vastus. Vahtisin ringi, ei olnud kedagi peale kahe peanupu liini juures.
Hiljem kõiki paadis olnuid üle küsitledes tuleb välja, et kellelgi ma otsas ei roninud, vees olijad olevat ujunud kohe köie juurde... See mis mul jalgade juures oli, oli tunde järgi inimese suurune. Ainuke loogiline seletus oleks hüljes... Või kummitab selle vraki peal.
Alla läksime üpris tempokalt - kui kompuutrit uskuda, siis 3,5 minutiga 30 peale. Viimane sügavus, mida ma lugesin ja selgelt mäletan, oli 28 meetrit. Edasi tuli hägu. Ees ujuja paistis ähmaselt valguskera sees. Liin läks horisontaalseks ja ujuvus oli ebakindel. Kontrollisin mõttes, kas trimm on olemas, järgmine hetk oli mõistus tagasi ja ma suutsin ennast kontrollida. Hakkasime plaani järgi ujuma mööda äärt ja tuli jälle peale tunne, nagu oleks ohtralt kanepiõit suitsetanud. Enamus sukeldumisest mööduski nii, et vaheldumisi suutsin end kontrollida, õhukulu ja sügavust vaadata, ning siis jälle trippisin. Pimedas mitte kõige meeldivam tunne. Tekkis ka konkreetne hallutsinatsioon - nagu voolaks ülikonnast pidevalt mulle välja. Suuri mulle, tasapisi, paar-kolm sekundis, see tunne oli nagu kehas ja kuulsin seda ka kõrvades. Ühel kainel hetkel olime tagavara-rooliratta juures, see oli vahvalt suur.
Liini juures oleks nagu soojem vesi olnud, igatahes tõusu alustades olin juba "kaine". Vaikne meri ja tuledes paat, mis enne pinnale tõusmist väga hästi näha olid jäid paremini meelde kui see, mis all.
Põhjaaeg 15 minutit on ikkagi liiga lühike, et normaalselt sügaval ringi toimetada. Meil on küll meri pime, kuid see-eest külm. Mulle meeldib.
reede, 18. oktoober 2013
kolmapäev, 2. oktoober 2013
Bungsberg
Eilne õhtu merel oli äge. Vraki kohale jõudmise ajaks oli päike äsja loojunud. Suhteliselt pikk meresõit meetristes lainetel "ratsutades" oli mõnus nii minnes kui tulles. Põhjamaine doomsügis on asi, mida ma ei vahetaks ühegi teise sügisevariandi vastu.
Huvitav oli see, et hämaras sukelduma hakata oli oluliselt vähem stressav, kui päeval sukeldumine. Päeval tajud, kuidas valgus vaikselt hämardub ja vajuksid nagu mustavasse kotti, öösel ei ole vahet. Vaatad rahulikult taimeril tiksuvaid numbreid - 3, 5, 12, 15, 22, 25 meetrit... vrakk paistab! Pole negatiivseid ega positiivseid tundeid, ainult täielik sisemine rahu.
Laskumisots oli kukkunud tekiehitisest ahtri poole, keskele. Instruktori järel kühveldasin mööda vasakut parrast vööri suunas, kuni ankrumasinani, seal oli umbes pool põhjaaega möödas ning pöörasime tagasi. Vrakk oli... suur. Palju vaadata, ehkki enamus on kaetud karpidega. Optimaalseima hingamisseguga oli põhjaaeg tekkidel 15 minutit, sellega väga palju ei jõuagi tundma õppida. Minnes ja tulles jäi natuke segane tunne sisse, kas ikka on sama koht, mida ma arvan olevat - aga see on iga uue objektiga nii.
... aga jätkuks eelmisele postile...
Olles nüüd mingi neli aastat ballooniga sukeldumisega tegelenud, tõsisemalt ehk viimased kaks, julgen väita blogi lugejatele et sügavus, pimedus ja jahedus ei ole tegelikult probleemid. Nendega tuleb ja saab harjuda; kasutada õiget varustust - see ei ole ilmtingimata kallim. Probleemiks on vähene haritus ja trenn. Vähese harituse all ei pea ma silmas "madala taseme" plastikkaarte, mida antakse pärast kursuste läbimist. Vähene haritus on see, kui sukelduja pole tutvunud (või ei tahagi tutvuda) teooriatega, kuidas sukelduda nii, et alati oleks hea ujuvus, asend, ujumine ja manööverdamine, kuidas seda kõike teha põhjast või vrakist sodi üles ajamata. Tõusmine-laskumine, erinevad tegevused põhjas ja liinil... Need ei tule harjutamata. Merd ja selles elavat tundma õppida. Vrakkide (ja muude põhjas lebavate asjade) kohta lugeda...
Ning muidugi sukelduda. Päriselt, mitte internetis. Erinevates kohtades kodumaal, kui ka mujal maailmas. Ainult et - Eestis on natuke karmim kliima - tuleb kas adapteeruda või valida muu hobi/elukutse...
Edasi sügavuste poole :)
Huvitav oli see, et hämaras sukelduma hakata oli oluliselt vähem stressav, kui päeval sukeldumine. Päeval tajud, kuidas valgus vaikselt hämardub ja vajuksid nagu mustavasse kotti, öösel ei ole vahet. Vaatad rahulikult taimeril tiksuvaid numbreid - 3, 5, 12, 15, 22, 25 meetrit... vrakk paistab! Pole negatiivseid ega positiivseid tundeid, ainult täielik sisemine rahu.
Laskumisots oli kukkunud tekiehitisest ahtri poole, keskele. Instruktori järel kühveldasin mööda vasakut parrast vööri suunas, kuni ankrumasinani, seal oli umbes pool põhjaaega möödas ning pöörasime tagasi. Vrakk oli... suur. Palju vaadata, ehkki enamus on kaetud karpidega. Optimaalseima hingamisseguga oli põhjaaeg tekkidel 15 minutit, sellega väga palju ei jõuagi tundma õppida. Minnes ja tulles jäi natuke segane tunne sisse, kas ikka on sama koht, mida ma arvan olevat - aga see on iga uue objektiga nii.
... aga jätkuks eelmisele postile...
Olles nüüd mingi neli aastat ballooniga sukeldumisega tegelenud, tõsisemalt ehk viimased kaks, julgen väita blogi lugejatele et sügavus, pimedus ja jahedus ei ole tegelikult probleemid. Nendega tuleb ja saab harjuda; kasutada õiget varustust - see ei ole ilmtingimata kallim. Probleemiks on vähene haritus ja trenn. Vähese harituse all ei pea ma silmas "madala taseme" plastikkaarte, mida antakse pärast kursuste läbimist. Vähene haritus on see, kui sukelduja pole tutvunud (või ei tahagi tutvuda) teooriatega, kuidas sukelduda nii, et alati oleks hea ujuvus, asend, ujumine ja manööverdamine, kuidas seda kõike teha põhjast või vrakist sodi üles ajamata. Tõusmine-laskumine, erinevad tegevused põhjas ja liinil... Need ei tule harjutamata. Merd ja selles elavat tundma õppida. Vrakkide (ja muude põhjas lebavate asjade) kohta lugeda...
Ning muidugi sukelduda. Päriselt, mitte internetis. Erinevates kohtades kodumaal, kui ka mujal maailmas. Ainult et - Eestis on natuke karmim kliima - tuleb kas adapteeruda või valida muu hobi/elukutse...
Edasi sügavuste poole :)
kolmapäev, 25. september 2013
I'm a diver, not everyday blogger!
Parafraseerides dr. McCoyd, on aeg möödunud sukeldudes, blogi lahti tegemata. Palju huvitavat on tehtud, tõsi, sügavamale Polarisest pole saanud. Kahjuks. Meeldejäävaim oli umbes 1h 55 minutit kestnud skuuterdamine Rummus - seal on tunnelid!
Olulisem on hunnik uusi teadmisi, mis tulnud praktika käigus - trimmist, varustusest, lähenemisest sukeldumisele...
jätkub.
Olulisem on hunnik uusi teadmisi, mis tulnud praktika käigus - trimmist, varustusest, lähenemisest sukeldumisele...
jätkub.
teisipäev, 11. juuni 2013
Polaris / Raa
Suve alguse ilmad on ilusad olnud, tänu sellele sai lõpuks teoks ka üks tõsisem vrakil käimine. Eelmise aasta järjestikused Rummu sukeldumised ei olnud üldsegi halvad, kuid juba siis oleks tahtnud meres käia...
Eile õhtul läksime Tomi RIBiga Aegna alla... Tükk aega ankru loopimist ja lõpuks, kui hakati juba raskus+poi varianti ette valmistama, ta lõpuks ka end haakis - ju hakkas kartma. Buddyks seekord jälle Eero, läksime viimastena paadist; väike chill pinnal et hingamine läheks ühtlaseks ning mööda ankruköit alla.
Eelmine nädalavahetus Jenisseil käijad olid 45 peal saanud lambita hakkama, sellist nähtavust enam ei olnud. Kuskil viiest meetrist alates hakkas hämarus pihta, umbes 17 peal oli juba kotis sukeldumise tunne. Eespool vilkus kellegi strobo - arvasin et sukelduja, kuid esimesed minejad olid hoopis ankru ära märkinud. Natuke passisin vraki kohal ujuvust sättida, köiest lahti ja edasine kogemus oli juba mega. Lausa nii "mega" et teatud vaprusevärinad olid sees - või oli see siis 6 kraadisest põhjatemperatuurist.
Ma olin mingil määral internetist otsinud selle vraki kohta, ütleme siis nii, et vahetu kogemus oli kordades võimsam. Puidust laevad on mulle alati rohkem meeldinud, kui roostetavate vannide moodi raudvrakid; ma ei pidanud pettuma. Detaile, mida vahtima jääda, oli tohutult palju... Laeva kaared, mille pealt üleval plangutus (arvatavasti) pommitabamuse tõttu minema löödud. Laevatekk, mis parda äärest kadunud - trümmid paistavad. Vraki kõrval oli tohutult puitu - ilmselt kereplangud ning terve taglas. Vraki kõrval ujuda oli oluliselt pimedam, kui kohal. Hea et lamp kaasa sai, kuid praegune, pigem tagavaraks mõeldud kolmevatise LEDiga ei kõlba põhilambiks isegi keskmises sügavuses olevate vrakkide jaoks. Ilmselgelt ei sobi miski peale korraliku kanisterlambi :)
Natuke häiris ka ainult singliga all käimine. Olgu, esimene kord minu jaoks uue vraki peal ei oskagi kohe mingit kindlat tegevust välja mõelda - teed oma 25 minutilise põhjaajaga poolteist ringi peale, märkad mõnda detaili ja näed ära üldmulje. Piisavalt infot et minna pinnale, mõelda buddyga läbi mida tahaks vaadata ning järgmise sukeldumise ajal tegutseda. Samas on see teadmine, et 25m peal kulub oluliselt rohkem gaasi kui kuskil rannikul ringi solberdades ning et balloon saab tühjaks enne, kui ajalimiit ette jõuab. Ma siinkohal mainin möödaminnes et segud sai arvutatud ja segatud vastavalt sügavusele; max PPO2 vraki ümbruse sügavuses oleks tulnud 1,12 ja dekovaba põhjaaeg 38 minutit (eks oskajad võivad siit segu arvutada ;) ). Duublitega oleks olnud vabamalt aega... Antud vrakk pakuks ka penetreerimiseks häid võimalusi, kui oleks vastav tase
Julgen öelda, et see oli parim vrakikogemus siiani. Kõik läks enam-vähem hästi, tundmatuid faktoreid oli vähe - köiel tõus ja laskumine ilma visuaalsete orientiirideta oli kõige tundmatum oskus, seda on vähe tehtud... Aga kurat võtaks, mulle meeldis... Olenemata faktist et all oli hämar, kesine nähtavus, tundmatu koht... näpp on antud, käsi on juba läinud. Edasi sügavustesse :)
Max. sügavus ilma kätt põhja vastu toetamata 24,7meetrit, sukeldumise kogupikkus 30 min, temperatuur põhjas 6-7 kraadi C, nähtavus max. 7 meetrit.
Eile õhtul läksime Tomi RIBiga Aegna alla... Tükk aega ankru loopimist ja lõpuks, kui hakati juba raskus+poi varianti ette valmistama, ta lõpuks ka end haakis - ju hakkas kartma. Buddyks seekord jälle Eero, läksime viimastena paadist; väike chill pinnal et hingamine läheks ühtlaseks ning mööda ankruköit alla.
Eelmine nädalavahetus Jenisseil käijad olid 45 peal saanud lambita hakkama, sellist nähtavust enam ei olnud. Kuskil viiest meetrist alates hakkas hämarus pihta, umbes 17 peal oli juba kotis sukeldumise tunne. Eespool vilkus kellegi strobo - arvasin et sukelduja, kuid esimesed minejad olid hoopis ankru ära märkinud. Natuke passisin vraki kohal ujuvust sättida, köiest lahti ja edasine kogemus oli juba mega. Lausa nii "mega" et teatud vaprusevärinad olid sees - või oli see siis 6 kraadisest põhjatemperatuurist.
Ma olin mingil määral internetist otsinud selle vraki kohta, ütleme siis nii, et vahetu kogemus oli kordades võimsam. Puidust laevad on mulle alati rohkem meeldinud, kui roostetavate vannide moodi raudvrakid; ma ei pidanud pettuma. Detaile, mida vahtima jääda, oli tohutult palju... Laeva kaared, mille pealt üleval plangutus (arvatavasti) pommitabamuse tõttu minema löödud. Laevatekk, mis parda äärest kadunud - trümmid paistavad. Vraki kõrval oli tohutult puitu - ilmselt kereplangud ning terve taglas. Vraki kõrval ujuda oli oluliselt pimedam, kui kohal. Hea et lamp kaasa sai, kuid praegune, pigem tagavaraks mõeldud kolmevatise LEDiga ei kõlba põhilambiks isegi keskmises sügavuses olevate vrakkide jaoks. Ilmselgelt ei sobi miski peale korraliku kanisterlambi :)
Natuke häiris ka ainult singliga all käimine. Olgu, esimene kord minu jaoks uue vraki peal ei oskagi kohe mingit kindlat tegevust välja mõelda - teed oma 25 minutilise põhjaajaga poolteist ringi peale, märkad mõnda detaili ja näed ära üldmulje. Piisavalt infot et minna pinnale, mõelda buddyga läbi mida tahaks vaadata ning järgmise sukeldumise ajal tegutseda. Samas on see teadmine, et 25m peal kulub oluliselt rohkem gaasi kui kuskil rannikul ringi solberdades ning et balloon saab tühjaks enne, kui ajalimiit ette jõuab. Ma siinkohal mainin möödaminnes et segud sai arvutatud ja segatud vastavalt sügavusele; max PPO2 vraki ümbruse sügavuses oleks tulnud 1,12 ja dekovaba põhjaaeg 38 minutit (eks oskajad võivad siit segu arvutada ;) ). Duublitega oleks olnud vabamalt aega... Antud vrakk pakuks ka penetreerimiseks häid võimalusi, kui oleks vastav tase
Julgen öelda, et see oli parim vrakikogemus siiani. Kõik läks enam-vähem hästi, tundmatuid faktoreid oli vähe - köiel tõus ja laskumine ilma visuaalsete orientiirideta oli kõige tundmatum oskus, seda on vähe tehtud... Aga kurat võtaks, mulle meeldis... Olenemata faktist et all oli hämar, kesine nähtavus, tundmatu koht... näpp on antud, käsi on juba läinud. Edasi sügavustesse :)
Max. sügavus ilma kätt põhja vastu toetamata 24,7meetrit, sukeldumise kogupikkus 30 min, temperatuur põhjas 6-7 kraadi C, nähtavus max. 7 meetrit.
esmaspäev, 11. märts 2013
M.I.B. under I.C.E
Olin jälle Rummus paar päeva tagasi. Sukeldumas, otse loomulikult, seekord siis "soojakute peal". Kunagi on ühes karjäärinurgas olnud mingi asundus, kus elati ja tehti parandustöid - nii tundub kõige järgi mis põhjas vedeleb. Auk on tehtud otse ühe vagunelamu/soojaku katuse peale, sealt on mõnus käia neid (ja paljut muud) vaatamas.
Seekord sai jälle mängitud seljaplaadi ja raskustega. Alguses sai rõvedalt sahmitud augus, sest raskust oli vähe. Siplesin, kuni sai 2 kilo taskusse aetud - parasjagu et pooliku singliga alla saada. Trimm oli ikkagi paigast ära, täpsemalt oli seda raske säilitada. Õnneks kannatas enam-vähem juba ringi ujuda, ei pidanud muretsema et üles lendan või põhja vajun. Tiiva ehitus tundub ka olema täitsa OK, ennast kallutades ei teki ujuvuse muutumise tunnet nagu seda oli mõnikord vestiga.
Nähtavus oli endiselt ülimalt hea - 30 meetrit või rohkem. Endiselt on paks lumi jää peal, kust päike läbi ei tungi... Tahaks tabada lähitulevikus päeva, kus jää pole veel sulama hakanud kuid lumi on pealt ära sulanud - ma usun et siis saaks fantastilise nähtavusega sukeldumise seal.
Üle pika aja saan üles riputada ka pildi sulpsust (autoriks on Toomas Valge). Vasakul mina oma singliga ja paremal Eero kellel kaasas umbes 52*210 liitrit gaasi... Tehnilistel on alati sitaks gaasi kaasas - kui ma kunagi suureks kasvan, tahan kaa niiviisi teha - kuuetunnine tunnine sulps Rummus läheks täitsa asja ette ;) ;) ;)
Seekord sai jälle mängitud seljaplaadi ja raskustega. Alguses sai rõvedalt sahmitud augus, sest raskust oli vähe. Siplesin, kuni sai 2 kilo taskusse aetud - parasjagu et pooliku singliga alla saada. Trimm oli ikkagi paigast ära, täpsemalt oli seda raske säilitada. Õnneks kannatas enam-vähem juba ringi ujuda, ei pidanud muretsema et üles lendan või põhja vajun. Tiiva ehitus tundub ka olema täitsa OK, ennast kallutades ei teki ujuvuse muutumise tunnet nagu seda oli mõnikord vestiga.
Nähtavus oli endiselt ülimalt hea - 30 meetrit või rohkem. Endiselt on paks lumi jää peal, kust päike läbi ei tungi... Tahaks tabada lähitulevikus päeva, kus jää pole veel sulama hakanud kuid lumi on pealt ära sulanud - ma usun et siis saaks fantastilise nähtavusega sukeldumise seal.
Üle pika aja saan üles riputada ka pildi sulpsust (autoriks on Toomas Valge). Vasakul mina oma singliga ja paremal Eero kellel kaasas umbes 52*210 liitrit gaasi... Tehnilistel on alati sitaks gaasi kaasas - kui ma kunagi suureks kasvan, tahan kaa niiviisi teha - kuuetunnine tunnine sulps Rummus läheks täitsa asja ette ;) ;) ;)
esmaspäev, 25. veebruar 2013
Jääalune
Mingisuguseid üldisi emotsioone ei oskagi kirja panna. Vabariigi aastapäeva puhul sai kaladel uime surumas käidud läbi jääaugu ja nii oli. Teist korda seljaplaadiga. Raskused olid paigast ära, trim seetõttu olematu ja raske hoida ning tina oli ka liiga palju.
Seljaplaat on parem kui vest. Kuigi ma olen kasutanud väga korralikku "back inflation" vesti siiani, on plaadiga ikkagi mugavam. Vestiga oli tunda, kui pinnal õhukoti täis lasid, plaadi ja tiivaga seda muret pole. Plaadil pole kümneid õmblusi, kust võib miskit ära kuluda, kulumise korral saab ükshaaval vidinaid vahetada. Vestil seda võimalust pole. Samuti on vestidel liiga palju tolknevaid rihmaotsi, pandlaid, nööre. Kui keegi oleks öelnud mulle kolm aastat tagasi "hei, unusta see vest, võta plaat-tiib-rakmed", oleks ma täna palju õnnelikum.
See, et sukeldumises pole olnud pikemat pausi, nagu mul siiamaani talvel on olnud, on samuti ülimalt positiivne :)
Seljaplaat on parem kui vest. Kuigi ma olen kasutanud väga korralikku "back inflation" vesti siiani, on plaadiga ikkagi mugavam. Vestiga oli tunda, kui pinnal õhukoti täis lasid, plaadi ja tiivaga seda muret pole. Plaadil pole kümneid õmblusi, kust võib miskit ära kuluda, kulumise korral saab ükshaaval vidinaid vahetada. Vestil seda võimalust pole. Samuti on vestidel liiga palju tolknevaid rihmaotsi, pandlaid, nööre. Kui keegi oleks öelnud mulle kolm aastat tagasi "hei, unusta see vest, võta plaat-tiib-rakmed", oleks ma täna palju õnnelikum.
See, et sukeldumises pole olnud pikemat pausi, nagu mul siiamaani talvel on olnud, on samuti ülimalt positiivne :)
teisipäev, 22. jaanuar 2013
2013 esimene, jäine.
Poolteist kuud ei olnud vahepeal vette saanud. POOLTEIST KUUD! Vahepeal tekkis juba paadunud maaroti tunne - õnneks oli vaja ühel seltskonnal minna oma varustust testima ja mul ujuvust ja trimmi harjutada. Nii siis sündiski, et laupäeval partsatasime Lennusadamas nullkraadisesse vette. Väljas oli umbes -10, tuult praktiliselt polnud. Lihtsalt natuke "jahedapoolsem" ilm mistõttu mõistus hästi ei töötanud ja see, mis järjekorras nodi selga käib kippus küll sassi minema... või oli pusserdamine pikast pausist tingitud.
Vees oli päris mõnus nähtavus - nii 10 meetrit võis isegi ära olla. Põhjas oli rämedalt kola- üks väga impressiivne admiraliteediankur ja muud metalli. Kai paistis samuti oma täies uhkuses pinnast põhjani. Kui oleks päike paistnud oleks nähtavus vist Kalevi basseiniga võrdväärne olnud ;)
Õhku kulus palju, sest olin esimest korda plaadiga vees ja lendasin madalast korki mitu korda... Inflaator ei käitunud üldse nagu omal vestil (ON-OFF), vaid nii sügavale kui vajutasid, niipalju ka proportsionaalselt korraga õhku tiiba tuli. Vist oli ka ülikonna sisselaskeklapp kaldal ära jäätunud, sest viskas pidevalt õhku sisse. Lõpuks kui vooliku võtsin ülikonna küljest ära oli OK. Juhtub külmaga...
Siinkohal võiks kõvasti rantida, kui hea on tiib võrreldes BCD-ga, ma parem ei hakka - ehk hiljem, kui kogemust rohkem. Selle sulpsu kogemus oli pigem kõva miinuskraadiga sukeldumine. Meeldis!
Vees oli päris mõnus nähtavus - nii 10 meetrit võis isegi ära olla. Põhjas oli rämedalt kola- üks väga impressiivne admiraliteediankur ja muud metalli. Kai paistis samuti oma täies uhkuses pinnast põhjani. Kui oleks päike paistnud oleks nähtavus vist Kalevi basseiniga võrdväärne olnud ;)
Õhku kulus palju, sest olin esimest korda plaadiga vees ja lendasin madalast korki mitu korda... Inflaator ei käitunud üldse nagu omal vestil (ON-OFF), vaid nii sügavale kui vajutasid, niipalju ka proportsionaalselt korraga õhku tiiba tuli. Vist oli ka ülikonna sisselaskeklapp kaldal ära jäätunud, sest viskas pidevalt õhku sisse. Lõpuks kui vooliku võtsin ülikonna küljest ära oli OK. Juhtub külmaga...
Siinkohal võiks kõvasti rantida, kui hea on tiib võrreldes BCD-ga, ma parem ei hakka - ehk hiljem, kui kogemust rohkem. Selle sulpsu kogemus oli pigem kõva miinuskraadiga sukeldumine. Meeldis!
Tellimine:
Postitused (Atom)