3-ndamal oktoobrikuu päeval korraldas Maremark tasuta proovisukeldumise Rummus. Polnud ise pea kuu aega juba vette saanud, seega kruiisisin kohale. Vettemineku kohaks oli kuulutatud kaldtee, see mis jääb maantelt tulevast sissesõiduteest paremale, sinna keerates jäi mulje nagu oleks tulnud laulupeole... Kohapeal kuulsin et registreerinud oli 49 proovisukeldujat, lisaks oli veel litsenseeritud sukeldujaid 10 ringis ja instruktoreid-daivmastereid vist ka sama jagu.
Litsentsiga sukeldujad (k.a. mina) suunati kohe vette, kaldal läks proovikatega sebimiseks. Kuulda oli et üritati jaotada inimesed gruppidesse, kes siis vette lohistatakse. Miskid neli tegelinskit olid kohale tulnud nii, et pidid suht vara laeva peale minema. Hõigati välja et need neli lähevad esimestena vette, kellel veel kiire on, tulgu ka ette ja käbens pannakse asi käima. Nojah. Igatahes neljast loivas ette vaid üks, ülejäänud kolm olid kuhugi kadunud. Kaua ei viitsinud niisama teematada, läksin tõmbasin hülgenaha selga ja tatsasin vette, kusjuures ei jäänudki viimaseks litsenseeritud patsaaniks varustuse selgatõmbamisega, enda üllatuseks. Igatahes selleks ajaks kui paarilised jõudsid vette, oli esimene proovisukelduja ka valmis pandud.
Ujusime sisseminekukohast kursiga 230..240 veidike aega, kuni sattusime kohale, kus oli ekskavaatorit välja lohistatud. Kahte vagu põhjas "kaunistasid" põhiliselt trossijupid, aga oli ka mingi osa kopa mootorist (või siis suruõhukompressor), tohutu suur elektrimootori kest, mingi osa hästi jämedat ketti (sarnane jalgrattaketiga), kopa kopp (saate aru küll). Meeletu jõuga oli tiritud, sest 1-2 meetri sügavustest kraavidest oli suudetud kõik see kola läbi tõmmata kinni jäämata.
Mingi aja pärast keerasime otsa ringi. Vastik oli, et üks hetk läks kompassi vaatamine sassi- ei mäletanud enam, kas olin rõngas keeranud 180 kraadi või mitte. Et mina olin juhtivas rollis, siis näitasin et teised jääks kohale, ise lähen üles. Õnneks said teised aru, käisin üleval ja kruttisin omast arust õige kursi sellele augule paika, kust vette olime läinud. Alla tagasi ja solistasime edasi; vaod veepõhjas kaotasime mingi hetk silmist. Sattusime ka veoauto kabiini otsa, mis lihtsalt vedeles keset siledat platsi. Creepy.
Pikalt ujudes hakkas õhk otsa saama - mina olin võtnud 10 liitrise ja ühel kompanjonil oli 15 liitrine selle aja peale tühjaks saamas (mõlemal meil siis 50 BAR sees). Näitasin, et jätkame 30-ni. Üpris varsti sattusime kunagise tee jälgedele, mis kalda poole läks ja pöörasime selle peale. Kui õhk oli 30, polnud madalamaks minemisest veel haisugi; läksime igatahes üles. Tulemus oli päris "hea"- päris kaugel olime veel kaldast. Huvitav, mida ma küll AOWD navigatsioonitunnis õppisin ja miks ma seal suutsin päris täpselt ujuda...
Kaldal toimuv aktsioon oli igatahes muutunud selliseks, et instruktorid/divemasterid tassisid inimesi ükshaaval vee alla ja sealsamas veepiiril vahetati kalipsod ja pandi selga raskusvööd mis olid noh, selle kaaluga kuidas parajasti juhtus. Üldjuhul väga ülekaalutud mõnede proovijate jaoks. Ootasin minuga kaasas olnud proovisukelduja ka ära, aitasin tal nodi õigetesse kastidesse tagasi jagada ja kui nii poole nelja paiku sealt minema sain, siis proovimine käis veel täies hoos.
Logisse vaadates oli see mu 14. sukeldumine. Võiks rohkem... Eks omajagu ole ka asi selles, et pole kindlat buddyt kellega koos käia. Iga kord suht tundmatute tegelastega paaris olles on alati sihuke veic ebakindel tunne, et ei tea mis teha ja kas teine tegelane tahab rahulikult ringi vaadata või torpeedona ringi tormata. Tea, kas peaks jõuluvanale kirja saatma :D
