Hüljes von Bungsberg ja lämmastikunarkoos.

Seekordne Bungsbergil käik oli päris omamoodi. Õhtu oli päikseline, laine peaaegu olematu ja vrakk õnnestus ka esimese ülesõiduga leida.

Paadist vette läinud, ulpisin natuke paadi kõrval ja ootasin kaaslast. Lisaks minule oli vees veel kolm inimest. Ootasin pinnal, äkki tunnen kuidas lestaotsad lähevad millegi vastu. Esimene mõte: keegi vees olijatest on pinna all ning ma olen jalgadega ta otsas. Paat ja laskumisots olid minust 10-15 meetrit. Liigutasin jalgu, hakkasin end horisontaalseks keerama, kui tundsin nagu oleks kellelegile otsa astunud. Järgnes tugev tõuge kõhu vastu, vahtisin ringi vee all kui ka pinnal, kuid kedagi ei näinud. Hüüdsin paati: "kes mu selja taga on???" "Ei ole kedagi," tuli vastus. Vahtisin ringi, ei olnud kedagi peale kahe peanupu liini juures.

Hiljem kõiki paadis olnuid üle küsitledes tuleb välja, et kellelgi ma otsas ei roninud, vees olijad olevat ujunud kohe köie juurde... See mis mul jalgade juures oli, oli tunde järgi inimese suurune. Ainuke loogiline seletus oleks hüljes... Või kummitab selle vraki peal.

Alla läksime üpris tempokalt - kui kompuutrit uskuda, siis 3,5 minutiga 30 peale. Viimane sügavus, mida ma lugesin ja selgelt mäletan, oli 28 meetrit. Edasi tuli hägu. Ees ujuja paistis ähmaselt valguskera sees. Liin läks horisontaalseks ja ujuvus oli ebakindel. Kontrollisin mõttes, kas trimm on olemas, järgmine hetk oli mõistus tagasi ja ma suutsin ennast kontrollida. Hakkasime plaani järgi ujuma mööda äärt ja tuli jälle peale tunne, nagu oleks ohtralt kanepiõit suitsetanud. Enamus sukeldumisest mööduski nii, et vaheldumisi suutsin end kontrollida, õhukulu ja sügavust vaadata, ning siis jälle trippisin. Pimedas mitte kõige meeldivam tunne. Tekkis ka konkreetne hallutsinatsioon - nagu voolaks ülikonnast pidevalt mulle välja. Suuri mulle, tasapisi, paar-kolm sekundis, see tunne oli nagu kehas ja kuulsin seda ka kõrvades. Ühel kainel hetkel olime tagavara-rooliratta juures, see oli vahvalt suur.

Liini juures oleks nagu soojem vesi olnud, igatahes tõusu alustades olin juba "kaine". Vaikne meri ja tuledes paat, mis enne pinnale tõusmist väga hästi näha olid jäid paremini meelde kui see, mis all.

Põhjaaeg 15 minutit on ikkagi liiga lühike, et normaalselt sügaval ringi toimetada. Meil on küll meri pime, kuid see-eest külm. Mulle meeldib.