Laulasmaale jõudes oli ilm pilviseks läinud. Ega midagi, nodi selga ja vette. Käisin ilma balloonideta, tol ajal polnud veel OWD-d tehtud (PADI kursus "open water diver," mis annab põhitõed ja n-ö õiguse sukelduda). Laulasmaa rannaga (ja ka iga supelrannaga) on see paha lugu, et sügavaks läheb aeglaselt, ka on vee all suhteliselt igav. Seal oli tegelikkuses üht-teist isegi näha, kaugemal on lahedaid kive vee all, rohkelt on kõiksugu merikarpe. Ja vesi - täielik läbipaistvus. Tookord võis olla seda nii 10 meetri ringis ja kui veel päike oleks ka paistnud, oleks meri sinisinine või siniroheline olnud :)
Kevadtalvel, kui vesi on veel paar-kolm kraadi, pole tänu tänapäevasele tehnoloogiale e. naha vastu liibuvale märjale kalipsole vees külm. Vähemalt aktiivselt ringi ujudes mitte. Ainuke koht, kust vesi naha ligi saab, on maski ja toru vahelt n-ö vuntside juurest. Algul on veidike rõve, pärast külm ning mingi hetk tunned, kuidas sissehingatav õhk on soojem kui vesi.
Liba-freedaivides polnud ma tähelegi pannud kuidas miskine deltaplaaniga tüüp suht lähedale oli lennanud - ei seostanud selle aparaadi mootoriurinat millegi muu kui mõne paadiga. Ilmselt oli tüüp sama üllatanud kui mina - ei tea mida ta lootis veest leida. Igatahes olla ta pealtnägija sõnul suht madalale laskunud minu kohal.
Mingi hetk leidsin vee alt ämbri. Enne veest väljatulekut tõstsin selle suure kivi otsa. Las kohalikud mõtlevad, kuidas üks ämber keset jääkülma vett järsku sinna ilmus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar