Aprillis sai käidud Ihasalu poolsaare läänekaldalt vees ja Pakri poolsaare idakaldal "tuulikute juures".

Ihasalu ps-l oli sihuke rohkem avaliku ranna moodi vetteminekukoht. Lihtsalt tee, mis keeras metsa vahele ja selle lõpus sihuke isetekkeline parkimisplats. Võis olla, et seal oli asfalt ka maas... Vees midagi liiga huvitavat polnud, mõned üksikud kivihunnikud ehk välja arvata. Positiivne oli asjaolu, et suht kiiresti läks sügavaks. Vesi oli külm (~5 kraadi) ja päev päiksepaisteline.

Pakri poolsaarel sai käidud paar nädalat hiljem. Sisse tuli ronida üle mehesuuruste libedate kivide, kuid teisel pool neid oli koheselt 3-4 meetrit sügav vesi. Ja paeastangud. Ja värviline mere-elustik. Ja nähtavus rohkem kui kümme meetrit, ilma igasuguse hõljumita. Ilmselt on antud koht piisavalt nii-öelda avamere lähedal, et seal nii selge oli. Vetikaid ja muid molluskeid, mis suvel kipuvad vohama, polnud veel kasvama hakanud, see tegi ringisolberdamise üpris meeldivaks. Suht ranna ligi on paar sõiduautost suuremat kivi, nende külje all ujus igasugu väiksemaid prahikalu, näha oli ka paari kämblasuurust lesta. Vees sai oldud üle 2 tunni (mälu järgi) ja vaatamist jäi teisekski korraks. Kahju, et ei seigelnud mööda rannikut, oleks rohkem astanguid näinud - kohati seal on paekivi näha ja kohati nagu polegi teisi - ei oska end paremini väljendada. Ujusin avamere poole, seal oli palju põnevat/inimtekkelist. Konkreetselt ei hakka siin kirjutama. Kes on käinud, see teab, kes ei tea aga tahab näha, võib mu käest küsida või kaasa kutsuda :P Igasugu tüüpe kellel on sukeldumisvarustuse kohustusliku komponendina rauasaag ja võrk kaasas, on suht palju pahandust meite vetes teinud, sellest ka sihuke ettevaatus postitamisel. Igatahes, vees on asju.

Mis nende kahe veeskäimisega targemaks sain kuiva maa asjades, on see, et suht palju igasugu "era(-tee, -maa, -mets, -mutimullahunnik)" märke. Isegi liiga palju. Tühjad maalapid on ostetud mere äärde, keegi neil ei ela ega tegutse, aga märk pannakse ikka. Ise kellegi maa peale ronida ei taha (teatud austus eraomandi vastu siiski on, pole ma "päris-linnakas"), aga kohati ajab suht närvi küll kui keset tühja metsa on äkitselt "eravaldus" või "eratee". Ja igasugu "naabrivalvet" teostavate tädikestega ka ei taha seletama hakata, igameheõigusest teavad sihukesed harilikult seda osa, mis nende õigusi puudutab; kohustuste osa on üldiselt lugemata jäänud. Ja ei jäägi muud üle, kui tõdeda et n-ö normaalseid vetteminekukohti on meie pika rannajoone kohta ääretult vähe.