November rain

Kunagi, kui blogiga alustasin, arvasin naiivselt et hakkan kirjutama kõigest ägedast mida sukeldumise käigus näen. Sest vees on asju. Tegelikkuses eksisteerib mingi vähemus, kes käib näppimas käppimas ja kangutamas. Muidugi ka labaselt rüüstamas - võtame kasvõi "Pallada" vraki juhtumi, kus keegi idikas tassis endale tõenäoliselt kuurinurka kaptenisillal poltidega kinni olnud instrumente. Avalikult ta neid demonstreerida ei saa, kasutada mujal samuti mitte, nii et - milleks seda vaja oli? Sestap ei ole ka väga enam tuhinat blogi täita, kartuses et kohad kus midagi vaatamisväärset peale looduse, lõhutakse ära.

Endalegi väga aru andmata olen jõudnud sinna, kuhu sukeldujad lõpuks jõuavad - arhiivi. Esialgu paariks tunniks ja loodetavasti ei kujune sellest halba harjumust - sellistes kohtades käies tekib alati tunne nagu kõnniks ringi sussides. Samas on sealt tilkunud üht-teist Rummu kohta, näiteks fakt et karjääri põhja taheti ehitada raudbetoonplokkide tehast. Kas annab veel midagi idiootsemat välja mõelda, kui ehitamine kohta kuhu vesi iseenesest koguneb ja lõpuks kõik üle ujutab? Õnneks või kahjuks seda tegema ei hakatud - päris hea sukeldumiskoht oleks olnud 70m pikk tootmishoone...